Valmistame viljapuud talveks ette.

Viljapuude eduka järgmise kasvuaasta üheks eelduseks on kahjustusteta üleelatud talv.  Loodetavasti said viljapuud tänavusel põuaperioodil tublisti kasta, millega lõite esimese eelduse soodsaks talvitumiseks. Edasiste tööde planeerimisel tuleks tähelepanu pöörata neljale võimalikule kahjustusfaktorile:

1.    mõnusalt talvitunud haigustekitajad ja kahjurid asuvad kevadel suure lustiga viljapuude kallale;

2.    mitmed loomad (mügrid, hiired, jänesed, kitsed, põdrad) kahjustavad talvist kasinat menüüd viljapuudega rikastades oluliselt puid;

3.    kevadtalvine päike vahelduvalt kärekülmade öödega on puudele väga ohtlik;

4.    tõsine külm, eriti kui maapind ei ole kaetud lumevaibaga on puudele karmiks katsumuseks.

1.    haigustekitajad, kahjurputukad ja/või nende munad talvituvad puudealuses pinnases või lausa puudel. Hakatuseks tuleb kokku riisuda kõik varisenud viljad. Ka puude otsa jäänud viljad tuleb viimseni alla raputada või lausa käsitsi maha võtta. Kõik kogutud viljad tuleb matta sügavale pinnasesse, et haigustekitajate eosed liikvele ei pääseks. Varisenud puulehed on heaks varjupaigaks paljudele kahjuritele. Lehed riisutakse kokku ja komposteeritakse. Õigesti valmistatud lehekompost on suurepärane materjal aiataimede turgutamiseks.

Üle tuleks vaadata ka tüvi ja võraoksad. Viljade raskuse all murdunud oksad lõikame välja. Kärisenud murdekohad silume terava noaga.  Lõikekohad katame pookevahaga. Samblikekolded ja koorekorbad kraabime maha kantisservalise puutükiga. Metallkaabitsad on ohtlikud - nendega võib kergesti koort vigastada. Koorepraod on talvituskohaks nendele kahjuritele, kes ei raatsi oma lemmiktoidust hetkekski lahkuda.

Hilissügisest pritsimist ei maksa alahinnata. Igasuguste süütute (riisumine, kobestamine) abinõudega häirime küll oluliselt  kahjurite elurütmi, kuid tõsise hävingu saame korraldada ikkagi vaid keemiarelvaga. Sügisene pritsimine on mitmes mõttes tark tegu. Esiteks pole puudel lehti. Raagus puude pritsimine on lihtsam ja kulub oluliselt vähem lahust, kui lehes puude korral. Teiseks jõuab toksiline toimeaine pika talve jooksul laguneda. Suvise pritsimise puhul jääb ikka alateadvusse kripeldama, et äkki söön ise hiljem koos viljadega mürgi jälgi sisse hoolimata sellest, et tekst mürgipakendil tõestab vastupidist. Kolmandaks tuleb vaenlasega võidelda esimesel võimalusel ja mitte lükata taplust edasi andes vastasele aega kosumiseks. Pritsida võib näiteks raudsulfaadi 3...5% lahusega (s.o. 300 kuni 500 g raudsulfaati 10 l vee kohta). Raudsulfaat tõrjub kärntõbe, puuviljamädanikku, lehelaiksust, jahukastet, viltroostet jne.  Rauavitriol hävitab ka putukaid ja pärsib samblike ning sammalde kasvu. Pritsitakse ka marjapõõsaid ja roose.

Kui kõik toimetused  (ka alljärgnevad) on tehtud, kobestatakse puudealune pinnas. Kobestamine (kaevamine) rikub paljude pahulaste ettevalmistatud talvekorteri ja suure tõenäosusega nad hukkuvad esimeste tõsisemate külmadega. Kobestamiseks valime sobiva tööriista. Kui juuri on väga tihedalt (tüvede ligemal) tuleb läbi ajada rehaga või kõplaga, kaugemal saame toimetada hargiga; veelgi tüvest kaugenedes saame ehk lausa labidaga töötada. Igal juhul tuleb tööriist valida nii, et töö käigus saaks võimalikult vähe juuri kahjustatud.

2.    Mügrid on viljapuudele sedavõrd ohtlikud, et nendega tuleb võidelda aastaringselt. Nad söövad noorte puude juured ära  ja te võite ta kerge vaevaga maast välja tõmmata. Ekstreemsemal juhul puu kukub lihtsalt pikali. Kui siiski tuleb noori viljapuid istutada aeda, kus vesirotid end koduselt tunnevad, pakub mõningast kaitset istutusaugu vooderdamine peenesilmalise traatvõrguga. Vähemalt jääb puul aega korralik juurestik kasvatada ja teil on võimalus järgmisel suvel mügride elu kibedaks teha.

Hiired söövad lume alla varjununa noorte puude tüve maapinna lähedalt koorest paljaks nagu piljardikepi ja puul ei ole vähimatki lootust ellu jääda. Hiired pruugivad peale viljapuude koore isukalt ka paljude ilupuude (kastanid, kuldvihm, jne.) oma. Suure näljaga haukavad nad isegi näiteks elupuude koort. Sügise saabudes tuleb hiirte-rottide väge lõksude ja mürkhõrgutistega vähendada. Mürgine sööt tuleb panna nii, et linnud ja koduloomad seda kätte ei saaks (torudesse). Sööta tuleb talve jooksul sedamööda lisada, kuivõrd seda ära kulub. Enne tõsiste külmade saabumist võõpab tark aednik tüved spetsiaalse närilistevastase kaitsevärviga. Värv sisaldab mürgiterakesi, mis jäävad puud kaitsma, kuni värv lõpuks maha koorub. Kuna värv on valge, siis kaitseb ta ka kevadise päikesepõletuse vastu (vt. järgmine punkt). Eelkõige on peletusvärv mõeldud küll hiirte tarvis, kuid siiani ei ole kurdetud, et jänesed või kitsedki värvitud koort järaksid.

Enne maa külmumist tuleb krunti ümbritsev aed üle vaadata ja vajadusel kohendada. Jänesed ja kitsed on õnneks siiski sedavõrd suured loomad, et nende eest kaitseb korralikult ehitatud lippaedki, võrkaiast rääkimata. Aiapoodides on saadaval ka spetsiaalseid spiraalseid plastikust tüvekaitseid. Mitte mingil juhul ei tohi tüvede ümber sättida tumedast materjalist (tõrvapapp, ruberoid) torujaid katteid. Kevadpäikeses läheb õhk umbse katte sees nii kuumaks, et puu hukkub vääramatult. Pealegi on ka hiirtel katte all mõnus pruukosti võtta.

3.    Talve teisel poolel hakkab päike käima kõrgemalt ja soojendab puukoort lõunapoolselt küljelt sedavõrd, et meelitab mahlad liikuma. Öise külmaga tekkivad jääkristallid koorele ei halasta. Temperatuuri diferentsi vähendab tuntavalt tumeda puukoore heledaks võõpamine. Kui sügisel sai koorele kantud näriliste peletusvärvi on see töö juba tehtud. Kel aga hiirteohtu polnud, võib kevadtalvel tüvesid võõbata spetsiaalse lubivärviga. Kevadised vihmad pesevad lubivärvi suveks tüvedelt maha. Peale lubja sisaldab värv nakke parandamiseks savi ja satikate vastu ka raudsulfaati. Muide, kõnesolev lubivärv on käepärane kasutada ka sügiseseks keldriseinte valgendamiseks vähendades ühtlasi oluliselt hallitusseente kasvulusti. Kuivades omandab värv tänu rauaühendile õrnbeezhi tooni.

4.    Viimase aja soojad talved on muutnud aiapidajad lohakaks - külma vastu ei võeta aias suurt midagi ette. Aga ei või ju iial teada, millal tõsisem külm kohale tuleb! Sügistöid lõpetava puudealuste kobestamise käigus tuleks vajadusel võraalusele alale lisada mulda, veel parem komposti. Suvise rohimisega satub hulka mulda koos kitkutud rohuga kompostihunnikusse ja nüüd ongi viimane aeg pinnas tagasi tuua. Nii jäävad juured sügavamale mulda ja külm ei pääse neile kohemaid ligi. Külmaõrnasid taimi (roosid, elulõngad) ju lausa mullatakse. Viljapuud on reeglina poogitud. Alused on vastupidavad ja ei pelga üsna kõva külma. Kui olete aga ostnud omajuurse istiku (tavaliselt paljundatud meristeemmeetodil spetsiaalses laboris), siis võiks juuri muldamisega küll kaitsta. Kui maapealne osa peaks hukka saama, siis taastub omajuurne puu juurevõsudest ja kõik nad on ju sordiehtsad! Tuleb vaid meeles pidada, et kevadel peab ülesmullatud pinnase laiali rehitsema, muidu jäävad juured liialt sügaval õhupuudusesse.

Õige aednik ei pane sügisel enne labidat varna, kui on veendunud, et vihmavetel ja lumesulavetel ei ole aias kohta, kuhu koguneda. Seisev vesi tapab taimi sageli kindlamalt, kui käre külm. Kõrvalpõikena olgu öeldud, et isegi paljud niiskuslembestena kirjeldatavad püsikud eelistavad talvituda üsna kuivades oludes. Sügisel labidaotsaga maa pinnale moodustatud kraavike võib päästa pikal suladerohkel talvel nii mõnegi aiaasuka elu. Aga katsu seda vagu külmunud mulda teha!

Jüri Annist

Calmia Istikuäri juhataja