Ilukirsid Prunus

Eestis on edukalt edenenud mitte väga topeltõielised ilukirsid.
Näärmeline kirsipuu ´Rosea´ on kõik õied avanud ja tumeroosasid õiepungi pole näha.
Peensaagjas kirsipuu ´Kanzan´
Jaapani kirsipuu ´Accolade´
Liiv-kirsipuu (P. besseyi) - pärineb Põhja-Ameerikast, kus armastab kasvada liivasel pinnasel. On madal meetrine põõsake, aga kannab suuri ja maitsvaid kirsse. Temast on aretatud mitmeid sorte, mida kasvatatakse karmides oludes liivases pinnases ja kui ei taheta omada kõrget kirsipuud.
Punaselehine kirsipuu (P.×cistena) - punaste lehtedega ja valgete õitega väike püstine põõsas. Kõrgus ulatub kuni 1,5 m-ni. Lehtede värvus püsib terve suve üsna punane ega tõmbu roheliseks. Vajab täispäikest ja tavalist aiamulda. Ülemäära nätskes pinnases ei edene. Üldiselt kena, väike, punane ja vähenõudlik põõsake. Külmakartust tal ei tohiks esineda.
Stepp-kirsipuu (P. fruticosa) - pärineb Lääne-Siberi ja Lõuna-Uurali steppidest. Loetakse kõige külmakindlamaks ja põudataluvamaks kirsipuude seas. Moodustab meetrise põõsakese, mis õitsemise ajal näeb välja, nagu suur lumepall. Kirsside värvus ja maitse on varieeruv - heledast kuni tumedani ja kibehapust kuni üsna maitsvani. Annab palju juurevõsa. Tal on olemas sort ´Globosa´, mis iseseisvalt moodustab ideaalselt kerakujulise võraga 3...4 m kõrguse puu. Paraku on sort natike külmaõrn.
Prunus fruticosa ´Globosa´ ehk siis stepp-kirsipuu on oma võra sirklita keraks kasvatanud. See puu kasvab Lätis.
Näärmeline kirsipuu (P. glandulosa) - pärit Kaug-Idast. See vaevu poolteisemeetrine ümar põõsake on ilus igal ajal. Õitseb lehtimise käigus, pungad on roosad, avanenud õied pleekuvad kiiresti valgeks. Õied suured, d=2cm. Kirsid tumepunased, kuivad, kuid söödavad. Annab ilusa sügisvärvi. Tal on sort ´Rosea´, mille pungad ja õied on roosamad, kui liigil.
Hambuline kirsipuu (P. incisa) - levinumaks on sort ´Polaf´. Moodustab inimesekõrguse valgete õitega ja roheliste lehtedega põõsa. Annab ereda sügisvärvi.
Loorberkirsipuu (P. laurocerasus) - lehed on suured, läikivad ja igihaljad. Sarnanevad väga näiteks Katawba rodo lehtedega. Talvel on erinevus kaugelt näha. Loorberkirsipuu lehed ei rullu külmaga kokku, rodode omad aga küll. Mais puhkevad püstised valgete õitega õiekobarad. Kasvab 3 m kõrgeks. Tuntuim sort ´Otto Luyken´ sirgub vaid meetriseks. Euroopas on tal saadaval mitmeid eri sorte. Meile pole neid ülemäära toodud, sest loorberkirsipuu on piiriliselt külmaõrn. Talle tuleb valida tuulte eest kaitstud kasvukoht ja varjutada kevadpäikese eest. Lumega kaetuna elab kõvad külmad üle. Meie aias on ta aastaid püsinud, aga ikka on tal põlvekõrguseks sirgumisega probleeme - talved küsivad lume alt välja jäävad võrseosad omale. Muidu väga esinduslik igihaljas taim.
Maximoviczi kirsipuu (P.maximowiczii) - pärineb Kaug-Idast. Loetakse ka väga kauniks väheldaseks puuks, kelle lehtede värvus on pidevas muutumises - puhkedes on nad lillakas-pronksjad, hiljem rohelised ja sügisel oranzhkollased. Õied on valged, viljad alul punased, valmides värvuvad mustaks. Nad on mittesöödavad. Kannatab varju, kuid ei kannata liigniiskust.
Kuriili kirsipuu (P. nipponica var.kurilensis) - nii lehtede kui ka rippuvate kergelt roosakate õite servad on sakilised. Tal on väga ilus puhasvalgete suurte õitega sort ´Brillant´. Kirsid 1 cm läbimõõdus, söödavad.
Põõsas-kirsipuu (P. pumila) - on pärit sealtsamast, kust liiv-kirsipuugi. Tema vähenõudlikkus ja kehva pinnase taluvuski on samasugune. Kasvab kiiresti meetriseks ümaraks põõsaks. Hakkab varakult kandma üsna suuri kirsse, mis on pea mustad. Temast saaks, nagu liiv-kirsipuustki teha hekke liivasel pinnasel.
Põõsas-kirsipuu roomav teisend (P. pumila var.depressa) - roomab sõna otseses mõttes mööda maad. Kasutatakse pinnakattetaimena. Tal on püstised rohelised lehed ja valged õied.
Sahhalini kirsipuu (P. sargentii) - kasvab 8...9 m kõrgeks, õitseb roosade õitega mais ja annab sügisel 1 cm läbimõõduga kirsse.Lehed on puhkedes punakad, suvel rohelised, sügisel oranzhpunased. Enne puhkemist on õiepungad karmiinpunased. Moodustab ümara võra. Loetakse ilusaks puuks.
Tiibeti kirsipuu (P. serrula) - eelmisega samas "kaalukategoorias" puud kasvatatakse tema kestendava koore tõttu. Koor on läikiv, mahagonpruun kuni vaskne. Õitseb valgete õitega peale lehtimist. Külma ta ei karda.
Peensaagjas kirsipuu (P.serrulata) - oli esimene Hiinast Euroopasse jõudnud nn. jaapani kirsipuu. Praegu enam liiki ei müüda. Kaubaks lähevad vaid ilusate õitega sordid ´Amanogawa´, ´Kanzan´, ´Kiku-shidare-zakura´, ´Pink Perfection´, ´Shimidsu´, ´Shirofugen´. Nad ei kannata liigmärga, külma ja nätsket mulda.

Jaapani kirsipuud (P. subhirtella) - siia kuuluvad siis kõik need aretised v.a.peensaagja kirsipuu omad, mida looduses ei leidu, aga Jaapanis on nad sedavõrd austatud, et nende õidepuhkemise päev on kuulutatud rahvuspühaks. Tuntumad sordid on ´Autumnalis´, ´Autumnalis Rosea´, ´Fukubana´. Nn. leinakirsipuu sort on ´Pendula´. Rühmast eraldatud on kuulus ´Accolade´. Tema päritolu pole väga täpselt teada. Meie aias on ´Accolade´ üles kasvanud pisikesest poogitud jupikesest korralikuks ca 3 m kõrguseks puuks. Mõned teadjamehed on väitnud, et tegu võib olla Eesti suurima puuga.

Vilt-kirsipuu (P. tomentosa) - on pärit Jaapani ja Hiina mägedest, kannatab hästi külma. Kasvab munakujuliseks põõsaspuuks, mille kõrgus võib ulatuda 3 m-ni. Õitseb vara, õied suured (d=2,5 cm), valged, iga õielehe alusel on purpurne laik. Õitsemise ajal väga kaunis. Viljad valmivad suve teisel poolel. Nad on üsna suured, oranzhikad, mahlased, kuid neil ei ole kirssidele omast maitset. Talub paremini põhjavee kõrget seisu ja hapumat mulda, kui teised kirsid. Hiired armastavad väga süüa tema koort.
Tjan-Shani kirsipuu (Cerasus tianschanica) - Siiani jäänud perekond Cerasus alla. Väheldane, inimesekõrgune, ümar põõsas. Õitseb mai teisel poolel roosade õitega. Kirsid on sentimeetrised, hapud, aga maitsvad. Väga vähenõudlik taim.

Kirsid vajavad reeglina tuulte eest varjatud, päikselist kasvukohta. Muld peaks olema kohev, viljakas ja parasniiske. Ta ei tohiks olla ei liialt hapu, ega liialt aluseline. Kirsipuid tuleks alul kujundada. Lõigata tuleb hoolikalt, teravate okskääridega ja nii, et lõikeid oleks võimalikult vähe. Kõik lõikekohad tuleb katta aiavahaga. Lõigatakse suve lõpul - augustis - siis jõuavad lõikekohad kinni kasvada. Lõigatakse välja ristuvad ja vale nurga all kasvavad oksad. Võra peab jääma ühtlane. Liialt pikki oksi lühendatakse, ikka nii, et moodustuks kena kujuga võra.
Pikemat artiklit ilukirsside kohta saad lugeda siit.
´Accolade´ elas üle karmi 2002/2003 talve ja õitses pärast kosumist 2004.a. kevadel taas rikkalikult.