Enne, kui asuda nimetet “aristokraadi” häid külgi esile tooma, tuleks vast meenutada, mida kujutavad endast emajuured.

Emajuured (Gentiana) on kosmopoliitne seltskond suvikuid, püsikuid, aga ka kaheaastasi taimi. Et neid on ümmarguselt tervelt 400 liiki, siis oli õigus nendel lugejatel, kes siinkohal arvasid, et ju nende seas on igat värvi õitega isendeid; on nii igihaljaid, kui ka talveks maapealse osata jäävaid; leidub kõrgeid ning madalaid; kuivalembeseid ja niiskust hindavaid jne., jne.

Siiski on emajuurtest tuntumad sügavsiniste, enamasti kooniliselt torujate, õitega liigid. Inglise keeles on kasutusel lausa termin “gentiana blue”. Ma tõesti ei tea, kas meie kunstirahvas pruugib sõna “emajuuresinine”.

Emajuured said omale nime Illüüria (Kreeka ajalooline osa) viimase kuninga Gentius´e järgi, kes oli troonil aastatel 180 – 168 e.m.a. Selle au osaliseks sai ta seetõttu, et võttis emajuured ravimtaimedena kasutusele. Üks õige pealik peab ju ometi oma rahva tervise eest hoolitsema. Miks siis mitte käepärast olevate emajuurtega, mille tarvitamine ei ruineerinud kuningriigi varasalve sisu!

Ravimtaimedeks on mitmed emajuured “lihtlabaselt” ühtedena paljude seas, aga ühes omaduses on nad taimeriigi tshempionid. Nad on väga-väga kibedad (mõrud) taimed. Kibeduse annab taimedele glükosiid gentiopikriin. Sedagi, näiliselt täiesti vastikut, omadust on ettevõtlikud inimesed varmad ära kasutama. Emajuure tinktuur on kuulsa Angostura bitteri retseptis. Sorts Angosturat omakorda kuulub paljude tuntud kokteilide koostisesse. Tilgake tinktuuri tugevdab toidu maitset. Aitab pruukida ka humalate asemel õlle tegemisel. Samas lisatakse seda  ka suitsetamisvastastesse preparaatidesse. Tasub teada, et emajuure tinktuur kaotab seistes või leelistega kokku puutudes oma kibeduse.

Ent pöördugem nüüd tagasi konkreetsete emajuurte manu peatudes ruumipuudusel vaid nendel, keda Eesti istikuäridest leida võib.
Kollane emajuur  (G. lutea) – on kindlasti üks ihaldatavamatest emajuurte seast. Nagu selgus, saab temaga muuta suupärasemaks toitu ja jooke ning teha vastikuks nikotiinipulgakeste pahvimist. Tema tegelik pärusmaa on aga ikkagi inimeste ravimine. Kuna ta kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopas, siis oli ja on ta tohterdajatel käepärast võtta. Shveitslased innustusid sedavõrd kollasest emajuurest tervistava likööri valmistamisest, et 20.sajandil ähvardas see taim, tänu usinale pruukimisele,  kaduda Shveitsile omaste taimede nimekirjast. Ravivahendeid valmistatakse kollase emajuure lihakatest pruuni koorega kollastest eriliselt lõhnavatest juurtest, mis kummalisel kombel ei sisalda kübetki tärklist. Pruukimist leiab juurtest valmistatud tinktuur, tõmmis ja ka pulber. Tegemist on tugeva toniseeriva vahendiga, mille liiga suured annused võivad esile kutsuda oksendamist. Kollane emajuur suurendab söögiisu ja parandab seedimist. Tõvevoodist tõusnuile on tema pruukimine kindlasti abiks.

Tegelikult huvitas meid aga hoopiski tema aianduslik väärtus. Kaheldamatult on kollane emajuur igatpidi pilkupüüdev taim. Tema ümarovaalsed lehed kasvavad kuni 30 cm pikaks ja taim sirgub 1,0…1,4 m kõrguseks. Kollaste õite avanemist tasub oodata Jaanipäeva paiku. Kui aga otsid teda istikumüüjate nimekirjadest, siis harva, kui teda leida on. Põhjus on väga lihtne – seemnest õitsva taime kasvatamine võtab Euroopa aiatarkade arvates 5 a aega. Meil õnnestus kollase emajuure seemikud õitsema saada 9-dal suvel. Loomulikult ei ole me nii osavad, kui Vana Maailma aednikud, aga ehk lasub kübeke süüd ka meie suvede lühidusel. Olgu siinkohal võrdluseks mainitud, et mõni põõsas, näiteks, on 9 aastaselt juba raugastunud ja ta tuleks noorema vastu välja vahetada. Kollasele emajuurele pole ka 50 aastane vanus mingi haruldus.

Ta kasvab meeleldi tavalises aiamullas, mida võiks olla üsna tüse kiht, et mahutada tema vägevat juurestikku. Pinnas ei tohiks olla ülemäära happeline, pigem sobiks nõksu aluselisem. Mida kuivam ja liivasem on muld, seda kehvemini kollane kaunitar end seal tunneb. Päikese vastu pole tal midagi, vähest puudealust varju on ta nõus pirtsutamata aktsepteerima.

Enne, kui asuda tutvuma siniseõieliste emajuurtega, tahaks mainida veel tiibeti emajuurt (G. tibetica). See taim kasvab ca 0,5 m kõrguseks ja pakub eelkõige huvi siis, kui vajatakse pilkupüüdvate lehtedega taime. Tiibeti emajuure lehed on nahkjad, läikivad, üsna suured ja laias laastus pikaksvenitatud kolmnurga kujuga. Tavataimede seas püüab tema lehestik pilgu hoolimata sellest, et lehed ei ole kirjud.

Tiibeti emajuur asutab õitsema suve teisel poolel. Õisikusse koondunud torujad õied paiknevad varte tippudes ja vaatavad kenasti ülespidi. Paraku näib Loodus nad olevat valmis meisterdanud kalkapaberist – nad on üsna värvitud ja lausa poolläbipaistvad.

Muret meil nendega olnud ei ole. Talv neid ei murra ja satikad käivad kauges kaares mööda – kibedad ju! Mistahes kasvukoha tunnistavad omaks, aga kollase emajuure oma klapib neilegi hästi.

Siniseõielisi emajuuri ma ei oska ilu või populaarsuse järgi ritta seada. Aga alustagem sihvakaimast.

Jaapanist pärineva Makino emajuure (G. makinoi) hübriidne sort ´Royal Blue´ on kogunud kuulsust sellega, et tema puhmikust saab lõigata kuni 10 poolemeetrist säravsiniste õisikutega vart, mis vaasipanduna kestavad kaua ja rikastavad siniseõieliste lõikelillede kasinat sortimenti. Harvemini on liikvel veel teinegi Makino emajuure sort,  elektersiniste õitega `Marsha´.

Makino emajuur ei pelga külma talve. Teda liigitatakse 3…4 kliimatsooni taimede hulka. Ta tuleks istutada viljakasse mulda, mis oleks neutraalne või pisut happeline. Pinnase püsiv niiskustase tuleb talle kasuks. Liigvett ja põuda see aiakaunitar ei talu. Kasvukoht olgu päikseline või kerge keskpäevase varjuga. Nagu emajuured ikka, edeneb seegi liik aeglaselt.

Turu botaanika-aias Soomes köitis minu pilku taimepuhmik, mis koosnes kaunilt kaarduvatest vartest, milledele oli ühtlaste vahedega lükitud tumerohelisi lehepaare. Iga lehepaar oli eelmise suhtes pisut pööratud. Ikka selleks, et paremini valguskiiri püüda. Taime kõrval olnud silt näitas, et tegu oli süstlehise emajuurega (G. asclepiadea). Inglased kutsuvad teda tabavalt Willow Gentian-iks, mida võiks tõlkida ehk pajulehiseks emajuureks. Taim vajab enda ümber ruumi, et poollamanduvad varred saaksid moodustada kuni 0,5 m kõrguse õhulise mütsaka. Sügisel ilmuvad lehekaenaldesse ühe või mitmekaupa sinised, valged või roosakad peekerjad õied. Taaskord on tegu väga vähenõudliku taimega, kes tunneb ennast hästi niiskemapoolses ja jahedas puudealuses. Lisaks erineva õievärvi ja –kujuga sortidele on tal olemas ka kääbuskasvuline sort ´Nana´. Süstlehinegi emajuur on kasutusel ravimtaimena.

Kaukasusest ja veelgi lõunapoolsematest mägedest pärinevat sügisest emajuurt (G.septemfida) on

tabavalt nimetatud “igamehe emajuureks”. Äärmiselt vähenõudliku ja pikaealise taimena ei tee ta aias vähimatki tüli ega nõua erilist hoolt.

Tema suguvend, samuti ´kaukaaslane´,  tavatu emajuur (G. paradoxa)  Tal on kollakasrohelised kitsad lehed. Aiataimena on ta kasutamist leidnud tunduvalt hiljem, kui paljud teised emajuured.

Kevadel ja suve esimesel poolel turritavad mõlema emajuure võrsed vapralt ülespoole moodustades kena poolkerakujulise puhmiku. Hiljem hakkavad varred lamanduma. Eriti siis, kui tippudesse ilmuvad rasked õiepungad. Teiste taimede vahele surutuna püüeldakse ikka valguse poole ja nii nad maha heidavadki, õied päikese poole sirutunud. Kui aga puhmikute ümber on vaba ala, võib kasutada pisukest kavalust, et sundida emajuuri koolduma allapoole kenasti ringiratast. Selleks tuleb vaid vihmasid ja tuuli ennetades puhmikuid ühtlaselt kõigis suundades maadligi vajutada. Nüüd, kui õiekarikad avanevad, moodustub peenrale kena sinine õiepärg. Tavatu emajuur avab oma taevasinised õied mõnikord juba juulis. Sügisene emajuur asutab õitsema nimele vastavalt hoopis hiljem. Tema õied on sügavsinised.

Kummagi emajuurega pole meil aias probleeme olnud. Põuasemal ajal oleme neid kastnud.

Järgnevalt tuleb juttu paarist kaunist emajuurest, kelle edukas kasvatamine on väljakutseks igale aiafännile.

Hiina emajuure (G.sino-ornata) kitsad lehed sarnanevad rohkem okastele. Ta sarnaneb  nõeljalehise leeklillega (Phlox subulata). Tegemist on tõelise aiakaunitariga, kes on võitnud mainekaid aiandusauhindu. Väljapaistvaks teevad selle üsna kasinakasvulise taime suured (kuni 5 cm pikad) ülespoole vaatavad õiekarikad, mis väljaspoolt on triibulised. Õiekarikas on seestpoolt enamasti värvunud sinistesse toonidesse. Kuna hiina emajuurel on üsna palju sorte, siis on ka õite värvikombinatsioonid erinevad. Algset liiki kirjeldas esimesena George Forrest 1904.a. viibides ekspeditsioonil Yunnani provintsi loodeosas. Hiina emajuur kasvab niiskes turbases pinnases. Seega tema õige koht aias oleks turbapeenras, aga seda eeldusel, et ta saaks võimalikult palju päikest. Vastasel korral ei pruugi ta jõuda õitsema minna – talv tuleb enne peale. Kuna ´hiinlane´ ei suuda taluda vähimatki kogust lubiainet, siis võib taime kasta ainult vihmaveega või rabakraavidest pärit veega. Aga kastma peab, põuda see taimeke üle ei ela. Samas talvine liigniiskus on talle selgelt kurjast. Teda tuleks üle aasta varakevadel üles võtta ja jagada.

Teine pirtsakas iludus on kevadel suurte puhassiniste õitega uhkeldav varretu emajuur (G. acaulis). Külm teda ei murra, aga sobiva niiskusrezhiimi tagamine on probleemiks. Tüüpilise mägilasena vajab ta suvel ühtlaselt niisket mulda, aga talve tahaks ta veeta kuiva, paksu lumevaiba all tukastades.  Meil tikub talle pakkuda olema vaid kihikest läbimärga lörtsi. Kuna varretu emajuur moodustab igihaljaid padjandeid, siis on suuri probleeme ka kevadise päikesepõletuse vältimisega. Paljud aiahuvilised on foorumites kirjeldanud, et on suutnud seda emajuurt 2…3 a kenasti elus hoida, aga siis on ta ikkagi läinud looja karja. Ka meil on kõrvale panna samasugune kogemus.

Jüri Annist

Calmia Istikuäri OÜ juhataja