Kas pügada või mitte? (Ilmunud "Aed" mai 2002)
Hekke on Eestimaale rajatud ikka selleks, et saavutada eraldatus naabritest ja tunda ennast ümbritsetuna rohelusest. Selleks on sobinud taimed, kes kasvavad inimesekõrguseks ja on sedavõrd tihedad, et pilk lehestikust läbi ei tungi. Pöetud tiheda piirde põhiliseks puuduseks on selle monotoonsus - lased pilgul üle heki libiseda, vastu vaatab roheline müür; astud pisut edasi ja vaatad uuesti - ikka vaid lehtne sein. Pealegi nõuab regulaarne hekk usinat pügamist. Ülekasvanuna annab hekk kõigile möödujaile teada, et peremees on laisavõitu ja ei ole viitsinud hekikääre lõksutada.
Ometi võiks taimepiirde kokku sättida erinevatest puudest - põõsastest, kes kasvaksid üsna omatahtsi ja moodustaksid vaheldusrikka kirju rea. Kellele meeldib, võib pea iga taime erineva istutada, nagu seda lisatud fotodel näha on. Eestlase tarvis on seda vast liiast. Aga alati võib valikut kuidagi piiritleda. Näiteks võime heki koostada ainult valgeõielistest taimedest. Laseme õitsemist alustada Thunbergi enelal, kellelt võtab teatepulga üle tuhkur enelas "Grefsheim" ja temalt omakorda nipponi enelas "Snowmound". Mingil hetkel löövad ansamblis kaasa ebajasmiinid ja deutsiad. Jaanipäevast suveharja rõhutaksid valged sirelid. Sirelite lagedapoolset alust võiks tihendada kaselehise enela "Tor" abil, kes sügisel sunnib nii mõnegi mööduja lausa seisatuma, sest sellises kirevas sügisrüüs põõsas ei saa ju ometi "päris" olla! Peremees, hullvaim, on kunstpõõsa teiste sekka poetanud! Suve teisele, pimedamale poolele annaksid valevust põõsasmaranad "Sandved". Nemad lõpetavad juunis alustatud õitsemise alles tõsisemate külmade ja lume tulekul.
Kui uue heki rajamisel on erinevate variantide nuputamisel piiravaks vaid fantaasia nappus ja julguse vaegus, siis vanale hekile uue ilme andmisel on võimalused kasinamad, aga kaugeltki mitte olematud. Näiteks saab täiskasvanud hekk uue imidzhi vaid mõne ronitaime abil. Laseme heki sisse kasvada paar elulõnga ja teie tuim hekk muutub üleöö õieilu pakkuvaks kujunduselemendiks. Õigesti valitud elulõngad õitsevad ohjeldamatult ja on väga vastupidavad. Lõhnava kuslapuuga täiendate oluliselt oma aia lõhnabuketti. Roniroosidega muudate heki suursugusemaks. Roosiväätidega põimunud väravast on pea sama vahva sisse sammuda, kui pruutpaaril noortest kaskedest kokkuseotud pulmaväravastki. Ronihortensia on Eestimaalasele ikka veel sedavõrd võõras taim, et hekis teda vaevalt näha saab.
Vanasse hekki ronitaimede (või mis iganes taime) sobitamisel tuleks silmas pidada, et hekitaimed on pinnase enda ümbert vaeseks söönud. Järelikult tuleb uusasukale mahukam istutusauk kaevata ja see viljaka mullaga täita. Tasub kaaluda ka augu vooderdamist peenravaibaga, et ahned hekijuured uut mulda kohe toitainetest puhtaks ei imeks. Ülalnimetatud ronijaid ei õnnestu heki põhjakülge sobitada. Nad armastavad päikest ja vilus nad ei edene.
Üsna kerge vaevaga saab olemasolevasse hekki istutada mõne puu. Valida saame kitsalt püramidaalse võraga või laiutavate seast; traditsiooniliselt rohelehtse või hoopis mõne teisevärvilise (kollaste, punaste või kirjute lehtedega). Topsaka okaspuuga saame katta hekki ootamatult tekkinud tühimiku. Pilkupüüdvaid kombinatsioone saame luua nn. leinapuude abil. Nende kõrgus on määratletud pookekoha kõrgusega ja nii pole leinapuude puhul tarvis karta ülemäärast kõrgusesse kasvamist.
Mõningatel ekstreemjuhtudel on vabakujuline hekk tunduvalt targem valik kui regulaarne. Näiteks on mereäärsele liivale ja tuulte meelevalda pöetava heki rajamine ette määratud läbikukkumisele. Traditsiooniline hekk peab üsna hoogsalt kasvama - vaid siis on, mida pügada. Kiratsevat hekki on pehmelt öeldes pentsik regulaarselt pügada. Võime ju istutuskraavi sügavama ja laiema teha ning täita selle musta mullaga, aga vanarahvas teab ammu, et "liiv sööb mulla ära". Ja paraku on see piltlik lause väga täpne. Targem on plaanitud raha kulutada õigete taimede peale ning tulemus saab hoopis parem. Vabakujuline mägimännihekk sulandub valutult rannamaastikku. Mändidele liivane pinnas meeldib, tugevad tuuled koolutavad nad ikebanadeks, mida lausa lust silmitseda. Vahelduseks võime sekka istutada kadakaid. Neid on saada palju erinevaid sorte. Kadakad samuti ammuteada vintsked saarte asukad. Kui soovitakse omada liivikul asuva maja ümber õitsvat piiret, siis tasub kõhklematult valida kibuvitsade hulgast. Valige erineva õievärviga ja kasvukõrgusega sordid ja laske neil vabalt kasvada. Tulemuseks on värvikirev taimepiire, millest isegi vastutustundetu naabrimehe vabalt ringihulkuv koer eelistab kauge kaarega ringi käia.
Pöetava heki rajamine tiheda varju alale on samuti kaheldava tulemusega ettevõtmine. Traditsioonilistest hekitaimedest väidetakse varjulises kohas asja saavat vaid magesõstrast. Hoopis laiem valik taimi on kasutada, kui otsustame vabama taimerea kasuks. Varjus tunnevad end koduselt must leeder ja tema pilkupüüdvad sordid. Igati kehvade oludega lepib pihlenelas. Metsa alustaimede seast leiame ühe varasema õitseja - näsiniine. Samade tingimustega on harjunud harilik lodjapuu ja tema sordid. Vähese valgusega tulevad toime kikkapuud, tatari kuslapuu, läiklehine mahoonia, suur läätspuu. Igihaljaste seast sobib varju istutada pukspuid, rododendroneid, kalmiaid ja jugapuid.
Krundi piiri "vaba käega" täisistutamine säästab teid sageli paljudest probleemidest. Hoopis meeldivam on nautida erinevate taimede ilu, kui ikestada ennast aastateks regulaarse ja aegavõtva pügamistööga.
Jüri Annist