LEEDER – MAAGILINE PUU

Leedrid (Sambucus sp.) on tõelised “maailmataimed” – nad puuduvad vaid Arktikas ja Lõuna-Aafrikas. Ka Eestis ei ole nad päriselanikud, vaid “immigrandid”. Küllap mõni meile, metslastele, kultuuri tooma tulnud Eurooplane ta kaitsva talismanina kaasa võttis. Euroopa leedriks kutsutakse musta leedrit (S. nigra), kes tugevamat külma peljates on kodunenud arvukamalt Lääne – Eestis ja saarte aedades ning parkides. Hoopis laiemalt on meil levinud külmakindlam punane leeder (S. racemosa). Uue maailma asukad peavad leedrist rääkides silmas nn. ameerika leedrit (S. canadensis), kes meil kannab siiski nime kanada leeder. Et käesolevas artiklis jutuks tulevad uskumused ja legendid pärinevad aegade algusest, siis on peategelaseks “eurooplane” – must leeder.

Saksa keeles kutsutakse teda “hollunder”, prantslased nimetavad “sureau”, inglise keeles on tal nimeks “elder”. Sõna pärineb Ülem – Saksimaa sõnast “aeld”, mis tõlkes tähendab “tuli”. Nimelt kasutatud musta leedri seest õõnsaid noori võrseid lõkke tegemisel tule suuremaks puhumiseks. Ka leedri vanemat oksajuppi on kerge toruks teha. Selleks tuleb säsi peenema pulgaga välja lükata. Nimetet tegevus pidavat kergesti õnnestuma ja siit on meil käepärast sobiv toru, et teha endale üks asine piip. Nii ongi paljud rahvad leedrit kutsunud hellitavalt “piibupuuks”. Piibupopsude vahele oleks mõnus rüübata lonks veini ja kuulata mahedat muusikat. Taas tuleb leeder meile appi. Leedrioksast saadud torust tegi oskaja mees üks-kaks-kolm valmis vilepilli, viljadest aga valmistati (ja tehakse edukalt praegugi) leedriveini, mille retsept on antud allpool.

Nimetus – Sambucus - tuleb Ajaloo näitelavale esmakordselt Plinius – Vanema (elas aastatel 23 – 79) tekstides. Sõna tulenevat kreekakeelsest sõnast “sambuca”, millega kutsuti üht antiikset muusikariista, millel vanad roomlased meelsasti musitseerisid. Paraku kahtlejad viitavad asjaolule, et sambuca oli keelpill, leeder peaks aga ikkagi olema puhkpilli “selgrooks”.

Hoolimata võimalusest teha leedrist piipe, vilepille ja veini on ta kujunenud kurvastuse sümboliks. Selleks on kaks väga olulist põhjust. Nimelt olevat rist, mille külge Jeesus risti löödi, olnud tehtud leedripuust. Tema ära-andja, Juudas, poonud ennast samuti leedripuu otsa. Samas kannab Cercis siliquastrum nime - harilik juudapuu – just seepärast, et hoopiski tema külge sidunud Juudas oma köie. Jäägu igaühe otsustada, kumba versiooni uskuda. Igatahes hoidutakse pea kogu Euroopas hoolikalt leedri põletamisest lõkkes või tulekoldes. Leedriokste tulleviskamine toovat kaasa õnnetust. Samas toodi leedrioksi tuppa, et hoida kurjad nõiad kodust eemal. Välk ei löövat kunagi leedrisse. Sitsiilias arvati, et leedripuust kepiga on lihtne tappa mürgiseid roomajaid ja hoida vargad kodunt eemal. Vanad taanlased uskusid, et leedreid valvab Leedri-Ema Hylde-Moer. Kui näiteks leedrist juhtuti valmistama mööblit, siis käis ta isegi sellega kaasas ja kiusas mööblitüki omanikku. Leedripuust hällis ei saavat imik kunagi rahu, sest Hylde-Moer sikutab teda jalgadest ega lase uinuda. Kasvava leedri alla ei tohtinud kunagi magama heita, see toovat kaasa hallutsinatsioonilisi unenägusid ja hommikuse pohmeluse. Isegi teised taimed ei tahtvat leedripõõsa ligidal edeneda. Leedri õied lõhnavad tugevasti. Liialt suures kontsentratsioonis ei ole lõhn meeldiv.

Vaatamata sellele, et leedrile on omistatud nii kurjatoovat kui ka kaitsvat aurat, on ta kogu Euroopas olnud igapäevaelus ohtralt kasutuses.

Puit on valge ja peenekiuline ning kergesti töödeldav ja hästi poleeritav. Temast valmistati näiteks praevardaid, täpseid instrumente, mänguasju. Kuivatatud säsi on uskumatult kerge. Säsist valmistati lastele kuulikesi.

Lehed on leidnud kasutamist putukate eemalepeletamisel. Piisab, kui lehtedega hõõruda katmata kehaosi. Hoolikam keedab 3…4 peotäit leedri lehti 1 l vees, laseb jahtuda, filtreerib ja kasutab saadud keedust putukate tõrjumiseks. Saadud keedusega võib pritsida ka taimi. Aitab tõrjuda kahjurputukaid, aga ka lehemädanikku ja jahukastet.

Iidsest ajast on leedri lehtedest valmistatud salvi (Unguentum Sambuci Viride), mis aitab parandada haavu ja ravib mitmesuguseid nahahädasid. Lihtsaima võide saamiseks soojendatakse juunis või juulis korjatud 3 osa värskeid leedrilehti 4 osas searasvas ja 2 osas ploomirasvas (kõlbab nii veise kui ka lamba oma). Pärast seda, kui lehtede värvus on ekstraheerunud sulasse rasva, surutakse see läbi linase riide kaanega suletavasse topsi ja lastakse jahtuda.

Lehed on leebemalt lahtistava toimega, kui leedri koor.

Leedrilehti võib soojendada kahe tulise kivi vahel ja suruda need siis vastu otsaesist. Peavalu on kui peoga pühitud!

Õisi kasutatakse leedriõite vee (Aqua Sambuci) valmistamiseks. Prantslased kutsuvad seda Eau de Sureau, mis hääldub - oodösüroo. Kodus saab Sureau Vett valmistada järgmiselt: õidepuhkenud leedri õisikud korjatakse hunnikusse ja lastakse mõned tunnid seista. Pärast seda eralduvad õied õisikust paremini. Eraldatud õied pannakse suuremasse emailpotti ja surutakse käega kergelt kokku. Seejärel valatakse õied üle 2 l keeva veega, pott kaetakse riidega ja lastakse pisut jahtuda ning lisatakse 50 g piiritust. Pott kaetakse kiiresti uuesti riidega ja hoitakse paar tundi soojas kohas. Saadud tõmmis filtreeritakse läbi tiheda siidriide pudelisse, mis täidetakse korgini ja suletakse õhutihedalt. Igal Renessansiajastu endast lugupidaval leedil oli tualettlaual pudelike Eau de Sureau`d, et sellega tupsutada tedretähne (aitas pleegitada), vaigistada päikesepõletust või kasutada seda öise näovee koostises.

Musliinkotike leedriõitega pandi ujuma vannivette ja saadi tulemuseks mõnus ning värskendav vann, mis rahustas hästi ka ärritatud nahka. Et pikendada leedriõite kasutusaega, kuivatatakse neid võimalikult kiiresti kas lausa kuumal vaskpannil või mitte väga soojas praeahjus. Kuivatatud õied peavad olema pruunikat-kollast värvi ja neil on nõrk, iseloomulik lõhn. Õisi pandi tallele ka soolatuna, siis sai ka talvel nendest valmistada vajaminevaid tõmmiseid või tinktuure

Külmetumisele järgnevat nohu, köha ja palavikku saab vältida juues teesegu, mis koosneb leedriõitest, raudrohust (Achillea) ja piparmündist (Mentha×piperita). Kevadeti on kasulik enne hommikueinet juua leedriõite teed. Paarinädalane kuur olevat pärast pikka talve igati turgutav..

Õitest valmistati väga mitmesuguseid salve ja õlisid, millega raviti nii inimesi kui ka loomi.

.Viljad (rahvas nimetab neid marjadeks, teadusmehed aga hoopiski luuviljadeks) on nõrgalt higistamapaneva ja kergelt lahtistava toimega. Nad sisaldavad palju C-vitamiini ja aitavad hästi köha puhul. Neil on organismi puhastav toime, mis säilub ka viljade töötlemisel. Juba väga ammustel aegadel on leedrivilju kasutatud värvimisel erinevate siniste ja purpursete toonide saamiseks. Eelkõige värviti nendega halle juukseid nooruslikult tumedamaks. Selleks pesti pead veiniga, mida oli eelnevalt kuumutatud koos lisatud leedrimarjadega. Leedrimahl on suurepäraseks indikaatoriks lahuste happelisuse hindamisel. Kui testitavasse lahusesse tilgutatud mahl muudab lahuse rohekaks, siis on lahus aluseline (pH on üle 7). Kui aga marjamahl koloreerib lahuse punastesse toonidesse, siis on tegemist happelise keskkonnaga (pH on väiksem kui 7). Mida puhtam on saadud toon, seda aluselisem või happelisem on lahus. Määrdunud toon näitab, et lahus on üsna neutraalne.

Kuni 19.saj alguseni tsiteeriti meditsiinilistes traktaatides ja tunnistati üheks parimaks külmetusrohuks Rob `i, mida valmistatakse järgmiselt: 5 osa (kaalu järgi) valminud ja puruksmuljutud leedrivilju segati 1 osa suhkruga ja kuumutati tasasel tulel, kuni segu paksenes meesarnaseks. Hoiti suletud pudelites. Õhtul segati 1…2 tl Rob´i klaasitäie kuuma veega ja joodi enne teki alla pugemist. Ajas higistama ja pissile, aga külmetumine oli hommikuks unustatud.

Gurmaanid oskavad tänini lugu pidada leedriveinist, mida enne ei pruugita, kui kääritamisest on möödas vähemalt 1 aasta. Õige meki saab leedrivein alles 3…5 a vanuselt. Klaasitäis leedriveinist valmistatud hõõgveini toimivat sama tõhusalt kui Rob.

Koduveini valmistamiseks on leida palju õpetusi, aga olgu siinkohal toodud üks leedriveini tarvis (kohandatud Julius H. Fessler “Guidelines to Practical Winemaking”). Läheb tarvis 5 kg leedrivilju, 1 kg suhkrut, 2…2,5 l vett, 1 tl sidrunhapet (või pisut rohkem mõnd võimalikult haput mahla), peotäis rosinaid, veinipärmi (vastavalt selle kasutamise juhendile). Roostevabasse või emailpotti pannakse leedrid ja lisatakse ca 300 g suhkrut ning 1,5 l vett. Segu temperatuur tõstetakse pliidil aeglaselt keemiseni (vahepeal segatakse). Nüüd tõstetakse pott pliidi kõrvale ja jäetakse keedus kaane alla jahtuma. Toasoe segu valatakse nailonkangast filterkotti, mis riputatakse teise, puhta poti kohale nõrguma. Paari tunni pärast pigistatakse kotti ettevaatlikult kuivemaks (kummikindad kätte!), kuid selle tööga ei maksa väga hasarti minna. Lisatakse juurde ülejäänud suhkur, rosinad ja hape (või hapu mahl) ning segatakse, kuni suhkur on lahustunud. Seejärel viiakse segu ruumala veega 4 liitrini ja lisatakse veinipärm (vastavalt antud pärmitüve kasutusjuhendile). Nõu kaetakse kaanega ja lastakse käärida 2 nädalat. Nüüd sifoonitakse vedelik puhtasse klaaspudelisse ja pannakse sellele peale kääritustoru. Lastakse käärida 2 kuud ja toorvein sifoonitakse uude puhtasse pudelisse, mis suletakse taas kääritustoruga ja lastakse seista veel 2 kuud. Alles nüüd sifoonitakse vein pudelist välja, maitsestatakse soovi korral suhkrusiirupiga ja pannakse veinipudelitesse korgi alla seisma. Järgneb raskeim osa leedriveini valmistamisel – vähemalt 1 aasta veini ei proovita, alles siis võetakse esimesed lonksud ning nautimist alustatakse 3 a möödumisel.

Leedri viljadest saab valmistada ka suurepäraseid hoidiseid või anda nende abil teistele maiustele värvi. Olgu siinkohal toodud leedri- ja õunamoosi retsept, mida valmistati Inglise soldatitele II Maailmasõja ajal. Võetakse 3 kg leedreid, 3 kg viilutatud õunu ja 6 kg suhkrut. Õuntele lisatakse pisut vett ja keedetakse nõrgal tulel sedavõrd pehmeks, et saadud körti oleks võimalik suruda läbi jämeda sõela. Leedreid “mooritakse” vähese veega ca 0,5 tundi. Nüüd pannakse ühte potti kokku õunapüree, leedrihautis ja suhkur ning keedetakse nõrgal tulel kenasti paksuks.

Puhta leedrimoosi retsept on näiteks järgmine: iga 0,5 kg leedrite kohta võetakse 100 g vett, 2 sidruni mahl ja 0,5 kg suhkrut. Keedetakse tasasel tulel 30…45 min.

Neile, kes soovivad oma külalistele pakkuda midagi “täiesti erilist” võiks soovitada leedri Chutney`d või hautatud leedrivõrseid.

Chutney valmistamiseks läheb tarvis 0,5 kg leedreid, üks suur sibul, 0,5 l äädikat, 1 tl peenestatud ingverit, 2 spl suhkrut, 0,5 tl cayenne pipart (võib lisada veel teisi pipraid), 1 tl sinepiseemneid. Mulju leedrid pannil puulusikaga katki, lisa hakitud sibul ja kõik teised koostisosad ja hauta pidevalt segades kuni pakseneb. Segu ei tohi põhja kõrbeda. Valmis Chutney pane kuumalt purki ja kaaneta. Prae kõrvale pidada suurepärane olema!

Leedrivõrseid saab kevadel lõigata leedripõõsa seest. Nad peavad olema veel täiesti “beebid”, puitunud ei sobi. Võrsetelt eraldatakse koor ja neid keedetakse soolvees, millel on lisatud pisut soodat, et leedrivõrsed säilitaks oma ilusa värvuse. Maiust kutsutakse inglise pambuseks-English Bamboo.

Eestlased pole leedrist lugu pidanud. Nad on arvanud ta mürgiseks ja hoidnud leedrist eemale. Ehk ärgitab seekordne kirjatükk leedreid aeda istutama. Euroopas on leedrid olnud kogu aeg hinnatud taimedeks ja eeltoodu on vaid väga põgus ülevaade leedri kasutusvõimalustest. Rahva lemmiku staatust nautival mustal leedril on loomulikult saadaval ka hulgaliselt pilkuköitvaid sorte. Musta leedri sortidest ja nende kasvatamisest tuleb juttu järgmises artiklis.

Jüri Annist

Calmia Istikuäri OÜ juhataja

Ilmus ümbertehtuna “Kodukiri” jaanuar 2005.