Põhja-Ameeriklased

1748.a. saatis Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia oma kuulsa  esimese presidendi Karl Linne õpilase Peter Kalm´u (1716-1779) P-Ameerikasse taimekogumisretkele. Talle tehti ülesandeks koguda külmakindlate taimede seemneid, leida uusi värvide valmistamiseks sobivaid taimi, soovitada uusi toidukõlbulikke taimi, pakkuda välja rohttaimi, kes võiksid sobida loomadele sööda saamiseks ja otsida mooruspuid, kes kasvaksid Rootsi tingimustes, et nende najal alustada Rootsis siidiusside kasvatamist. Quebeci maakonnas ringi liikudes liitus Peter Kalm´uga Kanada arst ja botaanik Jaen Francois Gaultier (1708-1756). Pärast 3 Ameerikas ja Kanadas veedetud aastat pöördus P.Kalm tagasi kodumaale kaasas materjalid 380 taimeliigi kohta. Need andis ta üle Karl Linnele. Kollektsioon sisaldas ka “Sheep Laurel” (lamba loorber) ja “Mountain Laurel” (mäestiku loorber) kirjeldusi ning näidiseid. K. Linne ettepanekul nimetati esimene neist Kalmia angustifolia ja teine Kalmia latifolia. Eesti keeles kutsutakse neid vastavalt ahtalehiseks- ja laialehiseks kalmiaks. Omanimeliste taimedeta ei jäänud ka J.F.Gaultier. Talihalide perekond sai omale nimeks Gaultheria.Ühtviisi armastavad nii kalmiad kui ka talihalid õhurikast ja happelist pinnast. Lubjane substraat on neile vastuvõetamatu. Seetõttu on nad turbapeenras rododele sobivateks kaaslasteks. Nad kannatavad kerget varju, isegi üsna sügavat varju, kuid nad tunnevad ennast hoopis paremini päikese käes. Siin on nende kasv jõulisem ja õitsemine intensiivsem. Päikselisel kasvukohal peab nende pinnas olema pidevalt parasniiske. Mõlemad äärmused – põud ühelt poolt ja järjepanu vettinud pinnas teiselt poolt – mõjuvad nende tervisele laastavalt. Väetamiseks sobivad rodoväetised, mida manustatakse kevadel. Haigusi neil reeglina ei esine ja kahjurputukad ei oska neist lugu pidada. Kuna tegemist on igihaljaste taimedega, siis on särtsakas kevadpäike neile ohtlik. Varakult (veebruaris) pealeasetatud varjutuskangas on siinkohal abiks.
Kalmiad on ohlikult mürgised taimed. Õnneks ei ole neil silmapaistva välimusega vilju, mida oleks suur ahvatlus suhu pista. Perekonna 7 liigist on aianduslikult tuntumad 2.

Lamba loorberi ehk siis ahtalehise kalmia lehti olevat põhjapoolsed indiaanlased kasutanud enesetappude sooritamiseks.   See taim kasvab looduses aegamööda kuni 0,9 m kõrguseks. Meil piirdub tema kasv 0,5 m-ga. Ahtalehise kalmia lehed, mis taimele nimegi on andnud, on üsna kitsaspiklikud. Ta õitseb juunis roosade, üsna väikeste õitega, mis on koondunud taime enda väiksust arvestades üsna suurtesse õisikutesse. Vähestest sortidest on tuntumad “Rubra”, kelle õied on liigi omadest tumedamad ja “Rubra Nana”, kes on madalam ja tihedam, kui liik. Ahtalehise kalmia põõsas laieneb juurevõsude abil moodustades aegamööda koloonia. Kui põõsas tundub olevat liiga hõre (keskelt tühi), siis võib teda pea maatasa tagasi lõigata. Ta taastub pikkamööda hoopis tihedamana. Ta kannatavat kuni –300C külmasid. Nii ahtalehist kalmiat kui ka tema sorte on hinnatud aiandusauhindadega.*

Laialehine kalmia on eelmisest külmaõrnem (5 tsoon) ja ei pruugi Lõuna- ja Ida- Eestis karmimaid talvesid üle elada. Põõsas on hoopis kõrgem – ca 2 m. Euroopas leidub vanu taimi, kelle kõrgus ulatub 4 m-ni. Tänu suurematele lehtedele ja kõrgemale kasvule konkureerib laialehine kalmia aedades edukalt rododega. Ka tema õied on oma suguvenna omast oluliselt suuremad. Õite läbimõõt ulatub 2,5 cm-ni. Kõrgelthinnatud sortidel on iseloomulikuna õiepungad hoopis tumedamad (punased) kui avanenud õied (roosad). Esimeseks selliseks sordiks oli 1940.a. USA-s aretatud “Ostbo Red”. Käesolevaks ajaks tuntakse ohtrasti laialehise kalmia sorte, mille õite värvus varieerub valgest sügavpunaseni (leidub ka täpilisi ja triibulisi) ja taime kõrgus 0,5 m kuni 2 m-ni. Hinnatuimateks on siiski madalama ja kompaktsema kasvuga sordid (“Freckles”, “Heart of Fire”, “Little Linda”, “Olympic Fire”, “Pink Charm”).  

Talihalisid on loendatud kuni 170 liiki. Enamasti on nad igihaljad taimed. Nad on pärit parasvöötme aladelt pea üle kogu maakera. Paraku sobib Eesti oludes kasvatamiseks vaid lamav talihali (Gaultheria procumbens). Pehmemate talveoludega Lääne-Eesti saartel võiks proovida ka hariliku talihali (G. shallon) kasvatamist.

Lamav talihali on pärit Kanada idaosast. Välimuselt on ta kõige rohkem sarnane pohlale. Siiski on ta igatpidi suurem – põõsas on kõrgem ( kuni 20 cm), lehed on tuntavalt suuremad ( kuni 2,5 cm laiad) ja viljad on pohladega võrreldes lausa gigandid. Kuni 1,3 cm läbimõõduga, erkpunased, ümmargused viljad hakkavad valmima augusti lõpus ja püsivad küljes kuni kevadeni. Väga isuäratava välimusega viljadel on spetsiifiline, väga nõrk maitse. Kuigi nad ei ole mürgised, ei leia nad oma maitsetuse tõttu olulist kasutamist. Täiskasvanud lehtedest valmistatakse maitsvat teed. Ilmselt seetõttu kutsutakse talihali kodumaal ka “teaberry”-ks (teemari). Prantsuskeelsetel quebeclastel on talihali tarvis kasutusel hoopis vahvam nimetus – “ petit the du bois” ehk siis “metsa väike tee”. Sarnaselt kalmiatega laieneb ka talihali juurevõsude abil moodustades koloonia. Kehtib reegel, et mida varjulisem ja/või kuivem on kasvukoht, seda kehvemini lamav talihali õitseb ja viljub. Kuna ta on külmataluvuselt 4 tsooni taim ja tänu oma väheldasele kasvule jääb ta talvel ka kaitsva lumevaiba alla, siis ei tohiks tema kasvatamisega probleeme olla. Lamav talihali on tänuväärne turbaaia pinnakattetaim.

Harilik talihali on eelmisest kasvult hoopis kõrgem. Varjulises kohas kasvades edeneb ta inimesekõrguseks, päikese käes piirdub põõsa kõrgus napi meetriga. Taim ei talu hästi ümberistutamist, mistõttu kanadalastel ei lähe hästi õnneks teda loodusest üles katkuda ja aeda tuua (sama häda on meil hariliku kuusega). Kuid kui harilik talihali on juba korra juurdunud ja kasvama läinud, siis on temast väga raske vabaneda. Peale taime väljakaevamist jääb mõni juurejupp ikka maasse ja see annab üsna pea uusi võrseid. Tema väikesed, valged kuni roosakad, urnilaadsed, rippuvad õied on koondunud hõredatesse õisikutesse. Peale kevadist õitsemist hakkavad esimesed viljad valminuna sinetama juba juuli lõpust alates. Need meenutavad söödava kuslapuu omi, aga nad on ebaühtlasemalt lopergused. Nad on igal viisil tarbitavad (värskena, keedisena, mahlana, veinina, kuivatatuna), aga muistsed rannikualade indiaanlased eelistasid neid talveks karurasva sisse tallele panna. Kuna viljad siiski ülimaitsvad ei ole, siis ei torma nüüdisajal kanadalased marjade valmimisel ummisjalu metsa neid korjama. Aga võib-olla on viga hoopiski karurasva puudumises….