Ronitaimed on aiapidajate seas alati populaarsed olnud. Siiski pääseb kogu nende graatsiline ilu täielikult mõjule vaid siis, kui nad on istutatud õigesti valitud kohale ja nad saavad kinnituda sobivale toestusele.
Ronitaimede tugikonstruktsiooni valimisel peame hakatuseks vääntaimed kolme rühma jaotama.
Suur rühm ronijaid on sellised, kelle võrsed sügise saabudes ära puituvad. Võrseid, mis kevadel noorena ja painduvana end toe ümber keerutasid ja suve teisel poolel võetud asendisse “hangusid”, on praktiliselt ilmvõimatu tugede küljest lahti harutada. Selliselt käituvad näiteks aktiniidiad, kuslapuud, sidrunväändik, puukägistaja jne.
Teine rühm ronijaid käitub totaalselt teisiti. Talve saabudes nad loobuvad oma maapealsest osast. Järgmisel aastal alustavad nad kasvamist praktiliselt nullist. Neid kutsutakse rohtseteks ronitaimedeks ehk püsikliaanideks. Tuntud liaanid on humal ja laialehine seahernes ehk nagu rahvas teda kutsub – püsilillhernes.
Kolmanda seltsingu moodustavad üheaastased ronitaimed. Tuntud tegijad ühesuviste seas on mungalilled (kressid) ning lillherned ja –oad.
Esimese rühma taimedele tuleb teha võimalikult kestev ja meie kõiki nõudmisi rahuldav toestus. Tekib väga rumal ja isegi ohtlik olukord, kui mahukale ronitaimele on pakutud üsna kidurat alust. Mõne aasta möödudes on selgelt näha, et ronitaim ettenähtud toestikule ära ei mahu, ta hakkab “üle ääre ajama” ja võib oma kiitsaka toe katki murda, purustades maha prantsatades allajäävaid esemeid. Ebasobivat toestust on väga tülikas uuega asendada, seetõttu tuleks tugikonstruktsiooni projekt enne selle teostamist korralikult läbi kaaluda. Eriti võimsakasvulised “alpinistid” on viinapuud (ronivad kuni 20 m kõrgusele), puukägistajad (10 m), mõned kuslapuudest (10 m). Tinglikult kääbuskasvulised ronijad saavutavad napisti 5 m kõrguse. Sellised on näiteks aktiniidiad, mõned kuslapuudest, roniroosid. 100 %-liselt peab koha ja aluse valik esimese korraga õnnestuma selliste puituvate ronitaimede puhul, kes toest “kümne küünega” kinni hoiavad. Meisterklammerduja on ronihortensia, kes suudab piltlikult öeldes ka klaasi pidi kõrvalise abita üles ronida. Õnneks on ta uskumatult habras – teda saab väga kerga vaevaga tükkidena aluse küljest lahti tõmmata. Loomulikult ei jää taimest endast enam suurt midagi alles. Toestiku valimisel on taime isehaaramise või mittehaaramise võime teadmine väga oluline – sellest on juttu ronitaimede lühiiseloomustuses.
Teise rühma taimede alussõrestike moodustamisel on võimalik rakendada katse-eksituse meetodit. Kui selgub, et asi läks untsu, saab järgmisel kevadel paika panna uue toestiku. Rohtsete ronitaimede kolletunud ja kuivanud maapealne osa rändab sügisel komposti või prügikasti ning toestik on tervenisti teie käsutuses – võite teda kohendada, üle värvida, laiendada, mis iganes. Sedavõrd tuleks asi siiski läbi mõelda, et mitte hakata igal kevadel püsikliaane endid ümber istutama – see ei pruugi neile kõigile meeltmööda olla. Võrreldes esimese rühmaga on selle rühma taimed hoopis kasinama kasvuga ja lepivad kiitsakamate alustega. Vaieldamatult lopsakaim Eestimaine püsikliaan on harilik humal.
Kolmanda rühma – üheaastaste ronitaimede – kasutamisel olete oma toimetustes täiesti vabad. Igal kevadel võite neile valida uue istutuskoha, alusest rääkimata.
Ronitaimede toestikud võivad olla väga erinevad.
Aegumatu klassika – on igavalt lagedate seinte katmine ronitaimedega. Lihtsaim viis on lasta isekinnituvail taimedel mööda seina üles ronida. Sellisel juhul peate olema täiesti kindel, et taim ei saa tungida seinakonstruktsiooni sisse ja seda sõna otseses mõttes laiali lammutada. Võte tuleks kõne alla krohvimata kiviseina puhul, mille vuugid on laitmatult segu täis. Siinkohal vaidlevad ehitusmeistrid kindlasti vastu – sein peab ometi saama “hingata” ja tuulduda! Olen täiesti nõus ja soovitan seepärast ka kõige kestvama seina korral kasutada ronitaimede tarvis kokkumonteeritud võrestikseina, mis kinnitatakse ehitise seina külge nii, et nende vahele jääks vähemalt 20 cm vaba ruumi. Niiviisi saab majasein siiski pisutki omaette olla. Juhul, kui teie valik langes kogukamatele ronitaimedele, peab võrestiksein olema kinnitatud sedavõrd kindlalt, et julgeksite ise seda mööda üles ronida. Suurte ronitaimede võra ja lehestik töötab nagu suur puri – tuulega saab toestik tunda vägevaid pingeid.
Enne ehitise äärde varbseina paigaldamist tuleks mõelda ka pinnasele. Tavaliselt on vundamendi ümbrus täidetud killustiku, liiva ehk teisisõnu öeldes – täitepinnasega, mis ilmselt ei ole taimede kasvuks parim keskkond. Järelikult on tarvis kaevata mahukam istutusauk ja täita see viljaka aiamullaga. Auk võiks olla kahe labidalehe sügavune ja ca meetrise läbimõõduga. Istutusauk võiks alata vundamendist – nagu võrestikseingi – 20 cm kauguselt. Nii jääb vastu alusmüüri alles kiht sõredat materjali, mis aitab vältida külmakergitusi.
Istumiskoha ümbritsemine vääntaimedega – on teine sagedane ronitaimede kasutamise viis. Erinevalt eelmisest tuleb võrestikseinad (või osa nendest) püsti saada ilma, et saaksime neid maja seina külge kinnitada. Õnneks piisab võõraste pilkude ja tuule vastu ka vaid 1,5 m kõrgusest pergolast. Üle 2 m kõrgusel taimetugistikul pole vajadust. Puidust võrestikud ei tohiks puutuda vastu mulda. Ka kõige paremini immutatud puit tikub mulla piirilt ikkagi kõdunema. Püsivam on paigaldada metallpostid, mille külge kinnitatakse vääntaimede tugirestid. Puitreste on kerge kinnitada, kui valite postideks nurk- või karprauad. Postid tuleks kaevata vähemalt meetrijagu maasse, siis ei kergita külm neid ära. Täpselt vertikaalselt vaevalt, et õnnestub poste maasse lüüa – kaevatud auku saab postid kriipsu pealt paika sättida. Tõeliselt püsivad postid on need, mis kivide ja segu abil pinnasesse betoneeritakse.
Lainelise kujuga ronitaimede tugiseinad – on hoopis vähem levinud kui sirged. Puidust suudab lookleva pergola kokku panna vaid vilunud puusepp. Sepistatud varbseinale saab igasuguse kuju anda. Paraku on sepised kulukad ja nõuavad korralikku vundamenti. Lihtsaimat vabakujulist tugiseina nägin juba aastaid tagasi pr. Laine Pent`i aias. Looklevat taimeseina saab tekitada järgmiselt. Maapinnale tõmmatakse tulevase pergola kuju jälgiv joon. Nüüd võetakse ½” või ¾” metalltoru ja painutatakse see mahatõmmatud joone järgi kõveraks. Kui maha asetatud toru katab kenasti joont, siis lõigatakse toru pikkus parajaks. Nüüd võetakse teine samasugune toru ja tehakse see esimese “kaksikvennaks”. Edasi otsustatakse, kui kõrge peab looklev tugisein tulema. Olgu soovitavaks kõrguseks 1,8 m. Järelikult tuleb tsipa jämedamast torust lõigata 2,8 m pikkused postid ( 1m läheb maa sisse). Esimesed kaks posti kaevatakse maa pinnal lamava lookleva toru otste juures maasse. Järgmised piki toru iga 1,5…2 m tagant. Postide vahemaad valitakse nii, et kaugemalt vaadates oleksid nad enam – vähem ühtlaste vahedega. Seejärel tõstetakse looklev toru maast 10…20 cm kõrgusele ja keevitatakse postide külge kinni. Keevise asemel võib toru postidega ühendada ka poltide või klambrite abil. Teine looklev toru keevitatakse postide ülemiste otste külge. Ja ongi raamistik valmis! Raamistiku täiteks võib sellele kerida nööri. Kui nöörile eelnevalt sõlmida sisse hulgakaupa sõlmi, siis on taimedel parem kinnituda – nad ei libise piki nööre alla. Vahva tugiseina saab, kui pingutame ülalkirjeldatud raamile tüki võrku. Ju on võimalusi teisigi, tuleb vaid mõte tööle panna.
Mitmesugused postid – ( ka vanade puude pikalt lagedad tüved) lausa kutsuvad nende ligidale ronitaimi istutama. Eriti vahvad on siinkohal kasutada selliseid ronijaid, kes ennast kenasti ümber posti spiraalitavad. Keerutaja nr.1 on kahtlemata humal. Teine pea samaväärne on puukägistaja. Väga asjalikud on ka need taimed, kes ülespoole ronides paljad postid justkui vaibaga kinni katavad. Ronihortensia ja ronimalts on selles ametis ületamatud. Köitraagudega kinnituvad ronitaimed on postironijatena kehvakesed – lühike köitraag ei suuda posti ümbert kinni võtta. Nende tarvis tuleks posti külge lüüa mingeid nagasid.
Ronitaimi lastakse kasvada ka puude võrasse. See ettevõtmine nõuab kogemust ja võib lõppeda kurvalt nii “alusele kui öeldisele”. Juhul, kui laseme ronitaime kasvada okaspuu peale, peame alati arvestama võimalusega, et puu ei kiida teguviisi heaks ja laseb okkad maha. Okaspuud nimelt ei talu järske muudatusi okaste valgusrezhiimis. Suvel varjutasid vääntaime lehed olulisel määral aluspuu okkaid. Siis äkki kadus vari ära (ronitaim lasi sügise saabudes lehed maha) ja okaspuu sai täieliku shoki.
Lehtpuude võras ei pane ronitaime õieti tähelegi – kaugemalt vaadates ühed lehed kõik. Suurte puude läheduses kasvades on ronitaimel raske leida vajalikke toitaineid. Võimsa juurestikuga puu on võraalusest mullast toitained ammu ära kasutanud. Nii jääbki puu ligidale istutatud vääntaim kiduma ja õiget asja temast ei saa.
Huvitavaks võtteks on erinevate ronitaimede kasvatamine üksteise sisse. Sedaviisi võib kõrgemakasvulise ronitaime altpoolt paljaks jääda kippuva osa varjata mõne madalama ronijaga. Näiteks lastakse lõhnavat kuslapuud mööda üles ronima mõni madalamakasvuline elulõng. Sagedasti istutatakse lähestikku kaks erineva kõrgusega elulõnga. Kõrgetel elulõngasortidel on see puudus, et nende õied paiknevad kõik kusagil kõrgemal, allpool on aga meetrijagu õiteta võrseid. Suurekasvulise kõrvale istutatud madal elulõngasort katab kenasti suurema “venna” mitte eriti nägusa alaosa ja niiviisi saavutame olukorra, kus elulõngad õitsevad ohtrasti maa pinnast alates. Üsna tihti kasvatatakse elulõnga väänroosi sisse. Roos õitseb ohtrasti kesksuvel, suve teisel poolel annavad põõsale värvi elulõnga õied. Kirjeldatud kombinatsioon on eriti sobiv ka seepärast, et nii roosid kui ka elulõngad vajavad pea ühesugust talvekatet.
Suured ja huvitava kujuga kännud , mis on maast välja tiritud, on vääntaimedele heaks aluseks. Kännu robustsed juuretüükad moodustavad graatsiliste ronitaimedega huvitava kontrasti. Haralist kändu mööda suudavad ülespoole ronida pea kõik ronitaimed.
Tihti soovitakse ronitaimi lasta kasvada piirdeaedadele. Niiviisi tekiks hekilaadne elustara. Paraku püüavad vääntaimed kasvada ülespidi. Horisontaalselt nad reeglina ronida ei taha. Omatahtsi kasvades väänlevad nad kiiresti aia ülemise ääreni, seejärel otsivad edasikasvamise võimalusi – nad ajavad kasvud igas suunas laiali. Mõned nendest leiavad parema puudumisel võimaluse aia ülemist äärtpidi kahele poole edasi kulgeda. Teised tuge ei leia ja vajuvad oma raskuse all igas suunas alaspidi tolknema. Lõpuks tekib olukord, kus tara alumine osa on kohati taimevaba, üleval moodustavad naabertaimede üksteisest läbipõimunud väädid suuri pahmakaid ning igas suunas tolkneb tuge otsivaid võrseid. Olukorda saab parandada, kui kohe alul juhtida kasvud tara alumist äärtpidi kasvama ja kinnitada nad sidemetega paigale. Tekkivad külgharud täidavad tara pinna üsna ühtlaselt, eriti siis, kui nende ülespoole kasvavaid tippe regulaarselt ära näpistada. Niiviisi tekib hulgaliselt uusi võrseid. Piltlikult öeldes peame saavutama olukorra, kus näib, nagu kergitaks kellegi nähtamatu käsi paksu lehevaipa pikkamööda piki tara ülespoole.
Loomulikult peab tara ise olema tugeva konstruktsiooniga. Lugematud vihmamärjad lehed on uskumatult rasked.
Pisutki soojemas kliimas on väga levinud aiakujunduse võtteks fantastiliselt õitsevate roosiväravate kasutamine. Vanad eestlased sidusid pruutpaari tarvis paari noori kaski latvapidi kokku, misläbi moodustus põhjamaiselt askeetlik auvärav. Kahjuks ei ole ikka veel graatsiliste okstega piisavalt külmakindlaid roniroose, millest roosiväravat saaks moodustada. 2002/2003 a karmil talvel said kannatada (siiski mitte päris hukka) isegi meil kõige kestvamaks osutunud roniroosi “Flammentanz” põõsad, teistest rääkimata. “Lohutuseks” tuleb tunnistada, et “Flammentanz” ei ole roosiväravaks kõige sobivam roosisort – tema varred on liialt jämedad ning paindumatud, et graatsiliselt auväravat kaunistada.
Kui teile vertikaalsed pergolad ei meeldi, siis asetage nad vahelduseks lapiti maha. Tegelikult kinnitatakse nad lühikeste vaiade külga ca 20 cm kõrgusele maa pinnast. Sellise horisontaalse pergola peal kasvades tekib ronitaimest hoopiski pinnakattetaim. Sellist võtet kasutatakse sagedamini elulõngade puhul. Nende paljudel sortidel moodustuvad õied sedavõrd kõrgel (ja avanevad ülespoole), et nende ilu nautimiseks peaks tabureti appi võtma. Madalal, horisontaalsel alusel kasvades on kõik õied kenasti näha. Loomulikult on võimalik kasutada ka vahepealseid asendeid – kaldu pandud aluseid. Nagu eespool juba juttu oli, püüavad taimed kasvada ülespidi. Horisontaalsete ja kaldu asetsevate aluste külge tuleb neid siit-sealt sidemetega fikseerida.
Autor Jüri Annist. Ilmus “Maakodu” aprill 2004.