Värava kõrval tervitab sisenejat ebajasmiin ´Virginal´

Harilik ebajasmiin pärineb tõenäoliselt Lõuna - Euroopast. Kasvatatakse aedades juba alates 16. Saj. Hinnatakse rikkaliku õitsejana ja hea lõhnajana. Puuduseks loetakse liialt suurt kasvu. Armastavad päikest, kuid taluvad üsna hästi varju. Siiski õitsevad nad ennastunustavalt rikkalikult vaid täispäikeses kasvades. Kõikidel ebajasmiinidel soovitatakse vanemaid oksi välja lõigata. Igal aastal tuleks eemaldada 1/3 okstest. Vajab harvendamist kohe peale õitsemist, et ergutada uute võrsete kasvu. Noored oksad on parema lehestikuga ja õitsevad juunis rikkalikumalt. Lõikamisega saab põõsaid ka mõnevõrra vormida. NB! Ära kärbi oksi, mis jäävad põõsasse alles. Muld ei tohiks olla ülemäära rammus, teisalt nad ei kasva lopsakalt kuivas, lahjas, liivaseguses mullas. Kuid siiski on nad ühed vähestest põõsastest, mis säilitavad dekoratiivsuse ülemäära kuivas kohas kasvades. On väga vähenõudlik põõsas.
Ebajasmiine armastatakse väga nende õite lõhna tõttu. Nad on head meetaimed.

Paljundatakse pistokstega, eriti sügisel puitunud pistokstega. On kasutatud ka pookimist.

Talveks on asjakohane ebajasmiini põõsaste oksad kokku siduda. Märg ja raske lumi vajutab muidu oksad maadligi, need võivad lumme jäätuda ja kevadel murrab alanev lumekoorik ebajasmiinide haprad oksad puruks.