Hekkide hooldamine.

Elupuuheki pügamisel on lähtutud põhimõttest - parem hilja, kui mitte kunagi.

Hekkide hooldamine jaguneb mitmesse etappi - heitlehiste hekkide pügamine, okaspuude pügamine, väetamine, vabakujuliste hekkide hooldamine.

Heitlehiste hekkide pügamine.

Pöetavaid hekke tuleb lõigata regulaarselt. Ainult niiviisi saavutavad nad soovitud tiheduse ja jätavad alati nägusa mulje. Pügamiskordi aasta kohta tuleb vähem, kui lõikamisel arvestada erinevate põõsaliikide kasvamise omapäraga. Täiskasvanud hekil eemaldatakse pügamise käigus peaaegu kogu uus juurdekasv. Alles jäävad reeglina vaid 1...3 cm pikkused jupid.

Magesõstar, kontpuu, kukerpuu, lumimari, tatari kuslapuu, põisenelas - arvukamalt ilmuvad asendusvõrsed keskmises ja alumises osas. Nimetatud liikidest hekke tuleks pügada, kui uued kasvud on hekile ettenähtud piiridest 2...3 sõlmevahe ulatuses välja kasvanud. Harilikult tuleb pügamine ette võtta juunis ja augustis.

Läiklehist tuhkpuud - on õige lõigata kohe, kui uued kasvud on selgelt heki piiridest välja kasvanud.

Viirpuudel ja suurel läätspuul - areneb oksa ülemise osa uinuvatest pungadest rohkesti uusi kasve. Kui kõik need kasvud on sirgunud heki piiridest välja, on paras aeg lõigata.

Lõikamist alustatakse ülevalt, s.o. heki pealmisest osast. Vajalikule kõrgusele tõmmatakse abiks kaks paralleelselt paiknevat nööri (teine teisele poole hekki). Kõik oksad, mis jäävad nööridega määratud tasapinnast ülespoole, lõigatakse maha. Edasi lõigatakse külgmised pinnad. Vähegi valgusenõudlikel hekkidel peaks ristlõige olema trapetsikujuline. Seega hekk on ülevalt kitsam, kui alt. Järelikult tema külgmised pinnad on sissepoole kaldu. Niiviisi kujundatuna saavad heki alumised osad rohkem valgust ja ei kipu laasuma. Paljud taimeliigid ei ava pimedamas paiknevaid pungi, sest lehtede normaalseks talitluseks lihtsalt ei jätku valgust. Püstloodis külgedega hekid laasuvad altpoolt kiiremini, kui kaldus külgedega. Püstiste külgedega võib kujundada vähese valgusnõudlusega hekke (magesõstar, tuhkpuu, jugapuu). Laasumise oht on väikseim kolmnurkse ristlõikega hekil. Külgede pügamisel on taaskord abiks nöörid või lausa latid.

Noorte heitlehiste hekkide pügamine.

Kui noort hekki pügada sarnaselt vanale hekile, siis kujuneb aastaseks juurdekasvuks vaid 1...3 cm. Te jõuate enne mitmekordseks vanaemaks või - isaks saada, kui hekk paarimeetrise kõrguse saavutab. Õnneks on noored hekitaimed reeglina heas kasvuhoos ja sirutavad varmasti välja pea meetriseid kasve. Pügamisel tuleb kriitiliselt hinnata heki tihedust - mida hõredam ta on, seda tugevamini tuleb teda tagasi lõigata. Tihedamat, paljude noorte võrsetega hekki võib pisut vähem pügada. Üldiselt tuleb värskeid kasve siiski vähemalt 1/3 võrra lühendada. Kehvasti hargnevaid põõsaid lõigatakse tagasi tugevamalt. Reeglina ühe aastaga võiks hekk 15...20 cm kõrgemaks saada, mitte rohkem. Heki laiuseks võiks olla 40...50 cm. Kui kasvud on lüheldased ja kuidagi jõuetud, siis ei ole heki toitumisega asjad korras. Ilmselt vajab selline hekk tugevamat väetamist ja vast ka kastmist. Teisalt võib kidumise põhjuseks olla ka liigse niiskuse tõttu ülemäära tihenenud ja hapnikuvaene pinnas. Aitab liigse pinnasevee eemale juhtimine.

Okaspuuheki pügamine.

Reeglina lõigatakse okaspuuhekki üks kord aastas - augustis. Hoolega tuleb jälgida, et lõikamine ei oleks liialt resoluutne - lõikekoht ei tohiks sattuda mitme aasta vanuse oksa peale. Okaspuud ei taasta oma kaunist rüüd - mis läinud, see läinud. Pügatakse pindmiselt vaid jooksva aasta juurdekasve. Erandiks on jugapuud, kes suudavad uinuvatest pungadest lõikekohad tihedalt täis kasvatada (käituvad, nagu lehtpuud). Seepärast ongi pehmema kliimaga Euroopas jugapuuhekid väga armastatud. Meeles tuleb pidada, et kuuski (ka nulgusid) ja elupuid ei kärbita pealt enne, kui heki soovitav kõrgus on saavutatud.

Väetamine.

Selleks, et hekitaimed hoogsalt kasvaksid, peab neil jätkuma toitaineid, vett ja valgust. Kui pinnas on kuiv, siis tuleks hekki kasta. Kasta tuleb suure koguse veega. Vastasel korral niiskub vaid pindmine mullakiht ja ergutatud saavad vaid umbrohud. Minimaalselt tuleb anda 2 ämbrit vett jooksvale meetrile. Tark aiapidaja kastab paagis soojenenud veega. Kui on alust arvata, et pinnas on toitainete poolest vaene, tuleb hekki väetada. Lahjal maal kasvades jääb hekk kängu. Asjatu oleks süüdistada puukooli, kus istik kasvatati. Pinnase väärindamiseks tuleb seda regulaarselt väetada. Kevadel tuleb manustada lämmastikurikast kevadväetist, suvel kompleksväetist ja sügisel lämmastikuvaest sügisväetist. Väetise andmise viis ja norm on toodud väetise pakendil. Väetise andmine ettenähtud kogustest rohkem on küsitava tulemusega - pinnaveed võivad ülemäärase väetise laiali kanda enne, kui taimed seda omastada suudavad. Lahkel käel väetiste jagamine sunnib taimi hoogsalt kasvama, nad ei jõua sügisel korralikult puituda ja võivad talvel saada külmakahjustusi. Okaspuude väetisevajadus on väiksem - nad ei pea igal aastal taaskasvatama suurt hulka lehemassi.

Heaks võtteks hekkide toitmiseks on multshimine kompostiga, kõdusõnnikuga või niidetud rohuga. Ca 8 cm paksune multshikiht väldib umbrohtumist, hoiab mulda niiskemana ja varustab pinnast toitainetega. Multsh on eriti kasulik liivase pinnase korral. Liigniiske mulla puhul on multshikihi lisamine kaheldav, see takistab mulla tahenemist.

Vabakujuliste hekkide hooldamine.

Väga ei maksa loota, et vabakujulise hekiga üldse tegeleda pole tarvis. Taimed vananevad, nad ei õitse rikkalikult, nad muutuvad tihedaks - hekk metsistub. Vabakujulist hekki tuleb hooldada antud põõsaliigi vajadusi arvestades. Mitmed põõsad (enelad) vajavad kärpimist, mis eemaldab näotud äraõitsenud õisikud ning ergutab põõsaid järgmisel aastal taas õitsema. Täielikult eemaldatakse liialt vanad oksad. Sel viisil teeme ruumi noorematele. Vajadustmööda eemaldatakse ka nooremaid oksi - seda siis, kui võrseid kasvab liialt intensiivselt peale. Liiga tihe vabakujuline hekk õitseb halvasti. Tõsisemaks noorendamiseks lõigatakse ühel aastal välja pooled oksad ja teisel aastal ülejäänud. Et hekk korrektsem välja näeks, tuleks tagasi lõigata oksad, mis liialt kaugele küündivad. Lõikamise ja hooldamise aega valitakse põõsaste õitsemist arvestades. Varakevadel - kuni jaanipäevani - õitsvaid hekke kohendatakse kohe peale õitsemist. Talvel ja kevadel on nende räsimine puhta vale tegevus - nad valmistuvad õisi avama ja selle toimingu segamine häirib neid väga. Suve teisel poolel õilmitsevaid oleks õige hooldada sügisel või varakevadel. Ka mahedama temperatuuriga talvepäeval on paras heki kallal rassida - ei aja liialt higiseks.