Alpikann Cyclamen sp.

Väike, aga üdini sümpaatne, naapoli alpikann Cyclamen hederifolium.

Pisut ootamatu on alpikanne leida nurmenukuliste sugukonnast (Primulaceae), aga nii see siiski on. Alpikannide perekonnas on ca 20 liiki. Nad on enamasti pärit Vahemere äärsetelt aladelt, aga ka Kesk-Euroopast ja Kaukaasiast. Alpikannide ühiseks tunnuseks on suuremate või vähemate mugulate olemasolu. Ega neile meie niiske ja jahe kliima hästi ei meeldi, aga mõned nendest saavad sobivas kohas kasvades kuidagiviisi hakkama.
Atkinsi alpikann (C.× atkinsii) on Inglismaal juba 1852. a. ristatud hübriid. Tal on ümarad, hõbedase mustriga lehed. Ta avab oma karmiinpunased õied kevadel varakult. Talvitub üsna hästi.
Naapoli alpikanni (C. hederifolium) lillakasroosad õied avanevad alates augustist kuni külmadeni. (Püüa siinkohal meenutada, kui palju sa tead külmade eel õitsevaid püsikuid). Septembrist alates meisterdab valmis hulga piklikuid, hõredalt hambulise servaga lehti, millel on kontrastne muster. Üks asjalik mugul suudab välja kasvatada kuni 150 õit (ei ole eksitus - tõesti ükssada viiskümmend). Loetakse alpikannide seas ilusaimaks.
Ümaralehine alpikann (C. coum) on eelmistest astme võrra külmaõrnem. Tal on mustrita, alt punakad, ümmargused, rohelised lehed. Ta avab oma lillakasroosad kuni valkjad õied alpikannidest kõige varem - juba märtsis. Üks "kartul" saab maha kuni 50 õiega. Aiataimeks sai ta juba väga-väga ammu. See olla juhtunud juba 16.saj. Oma kummalisevõitu ametliku nime on ta saanud kuulsa Kos´i saare järgi.
Euroopa alpikann (C. purpurascens) on sama vintske vennike, nagu kaks esimest. Ta avab oma lõhnavad lillakasroosad õied alates augustist. Õite neel on tumedam. Mustriga või mustrita lehed kerkivad mullast välja õitsemise alguseks.

Alpikannid istuta jämedateralisse liiva, kuhu on palju orgaanilisi olluseid (poolkõdunenud lehti, lagunevaid mättatükke, hakitud taimevarsi jne.) sisse segatud. Eelistuseks on neil päike, aga väike vari ei ole takistuseks. Kui nad parajasti on "ärkvel" (õitsevad ja kasvatavad lehti), siis kasta neid päris lahkel käel. Uneajaks, olgu see siis talvel või suvel, tahavad nad saada kuiva küljealust. See tähendab, et klaasitükk katuseks on sel ajal igati tarvilik. Alpikanne pole vaja alatasa torkida. Kui koht ja veerezhiim on neile mokkamööda, siis nad kasvatavad oma mugula igal aastal vägevamaks ja uhkeldavad järjest suurema arvu õitega. Mikroväetised on neile kohasteks väetisteks. Talveks kata nad okkakihiga või kuuseokstega. Kui kasvatad kevadel õitsevaid liike, siis pead nad varakult kattest vabastama. Ümaralehine alpikann õitseb juba enne lumikellukesi.
Mugulad istuta nii, et neile jääb peale vaid 2...3 cm pinnast (naapoli omale kuni 10 cm).

Naapoli alpikann (C. hederifolium) õitsemas oma loomulikus kasvukohas - Türgis, urbsest kivimist künka lohus - novembri lõpus. Tavamõistus ütleb, et sellises kohas ei saa ükski taim ennast normaalselt tunda, aga pildil olev isend oli igati "elus" - õied kenasti kikkis, lehed kontrastse mustriga. Kuidas tema juurmugul suvises lõõsas ära ei prae, seda ma ei mõista.