Väga
liigirikas (üle 200) püsililleperekond. Eestis looduslikult 1 liik.
See on paraku 1. aastase umbrohuna tuntud põld-kukekannus (D. consolida).
Aed-kukekannused (D. cultorum) vajavad päikest ja parasniisket, rammusat
mulda. Pikakasvulised aed-kukekannused vajavad kevadel väetamist. Multshimine
kõdusõnnikuga on neile väga mokkamööda. Kastmine
väetislahusega iga 2...3 nädala tagant ajab ka asja ära. Vanematel
taimedel on soovitav kevadel eemaldada nõrgad kasvud ja jätta alles
vaid 5...7 tugevamat. Nad vajavad ümberistutamist mõne aasta tagant.
Teod ründavad neid himukalt. Sügiseti tikub neile kallale jahukaste.
Kuival ajal vajavad nad kastmist. Pärast õitsemist eemalda õievarred.
Sügisel lõika kõik varred maha kuni mulla pinnani. Kardavad
talvist ülemäärast niiskust (katus).
Aed-kukekannused on väga silmapaistvad tänu oma kõrgele kasvule
(150...200 cm). On aretatud mitut värvi sorte. Loetakse väga dekoratiivseteks
aiataimedeks.
Kukekannused on oma esivanemate järgi jagatud gruppidesse. Nn. elatum grupi ja belladonna grupi omad on meie kliima tarvis piisavalt külmakindlad. Pacific - hübriidid on sisuliselt 2. a-sed üsna õrnakesed taimed.
Paljundamiseks: jagatakse varakevadel. Paljundatavad ka seemnetega, aga enne tuleb selgeks teha, kas antud sort annab sordiehtsaid järglasi.
 |
 |
 |
|
Taevasiniste
õitega kukekannusesordil on kevadel kasvu alustades lehed üsna
kollased. Sobival taustal näeb asi kena välja.
|
Sellist
kummalist värvi on kukekannus "Astolat".
|
Leiame
aiast ka mõne helesinise "Sky Blue" ja üsna tumesinisegi
delfiiniumi.
|