Sinilill Hepatica sp.
"Lehekuu tõi õiekesi, Sinililli lehkavaid - Oh kui armsad nad ja hellad! Nutan õnnepisaraid."
(Anna Haava)
Harilik sinilill ´Rosea´ Hepatica nobilis
Harilik sinilill ´Rubra Plena´ Hepatica nobilis

Harilik sinilill ´Tamsa´ Hepatica nobilis
Transilvaania sinilill Hepatica transsilvanica
Hinnatud püsilill. Õitseb enne suure õilmitsemise algust aias. Jaapanlased kutsuvad teda tabavalt "lumelõhkujaks". Ilmestab varakevadiselt veel üsna lagedat aeda. Vajab poolvarjulist, niiskema mullaga kasvukohta. Muld peaks olema neutraalne või kergel aluseline. Kui sinilill kasvab kenasti, siis ei maksa teda asjata torkida. Leidub erineva õievärviga teisendeid ja liike. Täidisõielised on haruldased.
Kevadel eemaldada kuivanud lehed. Tee seda vahetult enne, kui õiepungad või lehealgmed hakkavad ülespoole sirutuma. Kesksuvise kuivaga vajab kastmist. Üsna huvitav on sinilille ladinakeelse nime saamislugu. "Hepar" tähendab eesti keeles maksa. Arvati, et sinilille lehed sarnanevad oma kujult maksaga. Suurem sarnasus tulevat esile sügisel, kui lehed hakkavad pruunistuma ja siis nad omandavat isegi maksale iseloomuliku värvi. Aegade jooksul ongi sinilille kasutatud maksahaiguste ravimisel. Seda isegi hoolimata faktist, et sinililled on tegelikult üsna toksilised taimed. Kui sul on huvi lugeda lisa Jakob Böhme´i müstitsismist ja tema peateosest "De Signatura Rerum", siis klõpsa siia.

Paljundamiseks: jagatakse varakevadel või sügisel mitte väga väikesteks osadeks. Paljundatavad ka värskeltkorjatud seemnetega.