Südajas aktiniidia Actinidia kolomikta

On külmakindel, kuni 6 m kõrguseni pürgiv ronitaim. Taimed on kahesoolised- emasõitega taimed ja isasõitega taimed. Kui soovitakse saada väärtuslike aktiniidia vilju, siis tuleb istutada kahe emastaime vahele üks isastaim. Õied on väikesed, valged, lõhnavad. Viljad meenutavad välimuselt rohelisi oliive. On maitsvad, ananassi lõhnaga ja väga vitamiinirikkad. C-vitamiini sisaldus võib ulatuda kuni 2200 mg%-ni. Kaugele seljataha jäävad sidrunid, apelsinid, sõstrad. Ainukeseks edestajaks on kibuvitsamarjad. Eripäraks on asjaolu, et tavapäraselt kergesti lagunev C-vitamiin säilib erandlikuna ka aktiniidiamarjade hoidistes. Ilmselt tänu marjade suurepärastele omadustele aretati 20.saj. alul Uus-Meremaal hiina aktiniidia (A. deliciosa) baasil rida sorte, mille viljade mass ulatus 100 g-ni. Praegu tunneme neid kiividena. Paraku hiina aktiniidia meie kliimat ei talu, südajas aktiniidia aga küll. Ta kannatas üsna edukalt välja ka 2002/03 karmi talve. Samas kahjustab öökülm aktiniidia pungadest väljapugenud lehti tugevasti. Nii tuli neil 2004.a. kevadel pärast tugevat öökülma uued lehed kasvatada - esimesed läksid täielikult külma nahka.

Südaja aktiniidia taimed, mis olid kogutud Jaapanist Sapporo lähedalt, saatis 1878.a. Inglismaale Veitch´i puukooli Charles Maries . Aktiniidia kasvab veel ka Venemaa Kaug-Idas, Koreas, Hiinas.

Aktiniidia eelistab niisket viljakat mulda ja sooja, päiksepaistelist või kergelt varjulist kasvukohta. Tema juurestik on pindmine. Kuna sealjuures lehestiku mass on suur (aurumine on suur), siis peab muld olema püsivalt niiske. Samas ei talu aktiniidiad põhjavee kõrget seisu. Talle ei sobi kerged liivmullad ega ka nätske savimaa. Ta kasvab suhteliselt aeglaselt, kuid moodustab suure lehemassi ja vajab kindlat tuge (puitredel, pergola, puutüvi koos võraga jne.). Dekoratiivsel eesmärgil kasvatamisel ta ei vaja regulaarselt kärpimist, kuna hargneb piisavalt. Välja lõigatakse vajaduse korral kuivanud või vigastatud oksad. Hoopis teisiti tuleb käituda siis, kui aktiniidiat kasvatatakse viljade saamiseks. Sellisel juhul tuleb lõikamisel juhenduda viinapuude lõikamisskeemist. Nad moodustavad õisi ja vilju vaid jooksva aasta võrsetel. Nii ehk teisiti ei maksa aktiniidiaid lõigata kevadel - nende mahlajooks on sedavõrd rikkalik, et taimed saavad tugevasti kannatada. Aktiniidiaid lõigatakse hilissügisel või kesksuvel (juulis). Aktiniidiad on väga pikaealised, nad võivad ühel kohal kasvada lugematu hulk aastaid.

Aktiniidia dekoratiivseks väärtuseks on isastel taimedel suve kulgedes väljaarenev rohelise-, valkjashalli- ja roosakirju lehestik. Hõbedased laigud lehtedele tekivad vahetult enne õitsemist ja õitsemise ajal (juunis). Roosaks värvuvad nad hiljem. Isastaimed õitsevad hoopis massilisemalt, kui emastaimed. Emaste taimede lehed ei värvu. Kassid hulluvad aktiniidiate lõhnast. Nad kraabivad noori taimi mullast välja ja vigastavad küüntega vanade taimede koort. Kassid aelevad ennastunustavalt noorte aktiniidiate ümber.

Parimaks tooteks marjadest on toormoos. Selleks aetakse marjad läbi hakklihamasina ja hõõrutakse suhkruga kuni see on täielikult lahustunud. 1 kg marjade kohta võetakse 1,2 kg suhkrut. Toormoos säilub riknemata isegi hoidmisel +15 C juures ja C-vitamiini sisaldus selles talve jooksul ei lange. Terveid marju võib segada 1:1 suhkruga, panna purki ja hoida külmutamata külmkapis. Marju võib kuivatada +50 C juures. Venelased kutsuvad saadavaid "rosinaid" väikeseks kishmishiks.

Isase südaja aktiniidia õied paiknevad nagu kirsil - kimpudena. Foto on tehtud pisut enne jaanipäeva. Lõhn on nauditav ja kaugele tuntav. Kõik nektarist toituvad putukad kogunevad üksmeelselt aktiniidiale maiustama - õnneks on nad oma söömisorgiast sedavõrd haaratud, et inimesest ei tee nad absoluutselt väljagi.	Samal ajal värvub osa lehti hõbedaseks. Roosaks hakkavad nad tõmbuma pärast õitsemist.
	Südaja aktiniidia viljades kumab kiivide maitset.