Flammentanz
See tüüpiline roniroos on aretatud Saksamaal Kordes´i
firmas 1955.a. Hinnatakse meie oludes üheks kestvamaks roniroosiks. Siiski
sai ka tema 2005/06 lumeta talvel tugevasti kannatada. Puuduseks loetakse vanemate
õite värvumist lillakaks ja suhteliselt lühikest õitseaega.
Esimene õitsemine on väga rikkalik. Soojal sügisel õitseb
ka veel teist korda, aga siis on õisi tunduvalt vähem.
Õied on keskmiselt täidetud, tulipunased, üsna suurte puntidena
ja nõrgalt lõhnavad.
Meie aias on ta olnud ca 4 m kõrgune. Võrsed väga jäigad,
robustsed. Temast on raske moodustada nn. roosiväravat. Vajab talvekatet,
kui tahetakse olla kindlad, et külm talle liiga ei tee. Normaalse, pehmemapoolse
ja lumerohke talve elab edukalt üle ka katmata. Kevadpäikese põletuse
vastu tuleks varjutada varjutuskangaga. Teda tuleb aidata kinnituda tugedele.
Reeglina hallitusseened teda ei himusta, aga lehetäid võivad teda
oma koduks küll pidada. Tagasi ei lõigata (kevadel lõigatakse
võrsete tipud tagasi kuni elujõulise pungani). Noorendamiseks
eemaldatakse igal aastal mõni vanem oks tervikuna.