Flammentanz

See tüüpiline roniroos on aretatud Saksamaal Kordes´i firmas 1955.a. Hinnatakse meie oludes üheks kestvamaks roniroosiks. Siiski sai ka tema 2005/06 lumeta talvel tugevasti kannatada. Puuduseks loetakse vanemate õite värvumist lillakaks ja suhteliselt lühikest õitseaega. Esimene õitsemine on väga rikkalik. Soojal sügisel õitseb ka veel teist korda, aga siis on õisi tunduvalt vähem.
Õied on keskmiselt täidetud, tulipunased, üsna suurte puntidena ja nõrgalt lõhnavad.
Meie aias on ta olnud ca 4 m kõrgune. Võrsed väga jäigad, robustsed. Temast on raske moodustada nn. roosiväravat. Vajab talvekatet, kui tahetakse olla kindlad, et külm talle liiga ei tee. Normaalse, pehmemapoolse ja lumerohke talve elab edukalt üle ka katmata. Kevadpäikese põletuse vastu tuleks varjutada varjutuskangaga. Teda tuleb aidata kinnituda tugedele. Reeglina hallitusseened teda ei himusta, aga lehetäid võivad teda oma koduks küll pidada. Tagasi ei lõigata (kevadel lõigatakse võrsete tipud tagasi kuni elujõulise pungani). Noorendamiseks eemaldatakse igal aastal mõni vanem oks tervikuna.