Äädikapuu Rhus typhina.

Äädikapuu on väljanägemiselt sedavõrd lõunamaise olemisega, et tundub lausa uskumatu, et ta meie kliimas hakkama saab. Tal on pikad liitlehed, nagu palmil. Tema õied on kummalise kujuga õisikutes, mis talve hakuks moodustavad punased, püstised viljapöörised. Need kaunistavad, nagu õied, taime ka talveajal. Ta ajab juurevõsu, nagu vaarikas, aga mitte sedavõrd, et muutuks laustüütuks. Tugeva külmaga võib saada siiski kannatada, aga taastub kärmelt juurevõsudest. Reeglina värvuvad lehed enne mahalangemist sügisel leekivpunastesse toonidese. Loetakse üheks ilusama sügisvärviga taimeks Eesti oludes.

Talle sobib tuulevaikne ja päikseline kasvukoht, mille muld ei ole liialt nätske. Olen näinud väga ilusat äädikapuud paepealsel kiviklibusel pinnasel aga ka Luual üsna savikal liivasegusel mullal. Kui tahad saada madalamat ja tihedamat äädikapuud, siis lõika teda üle aastati tugevasti tagasi. Lillepeenrasse ei maksaks äädikapuud istutada. Sellisel juhul on juurevõsude eemaldamine tülikas. Tema õige koht on muru sees, siis hoiab niiduk jonnakad juurevõsud kontrolli all.

Sügismaalingute tegemise oskuses pole äädikapuule vastast.	Veel varakevadelgi kaunistavad punakad viljapöörised äädikapuud.
´Dissecta´ lehed on üsna narmastunud.	TIGER EYES ehk ´Bailtiger´on siia pandud näitamaks, et äädikapuulgi on rohkem sorte kui üks.

Äädikapuul on olemas ka lõhistunud lehtedega sort ´Dissecta´ (teise nimena on kasutusel ´Laciniata´). Selle taime lehed meenutavad sõnajalgade omi, aga nende sügisvärv on mahedam. Selles puuduvad kärtspunased toonid.

Niisugune pilt avaneb talvel suurt äädikapuud vaadates.