Harilik elupuu Thuja occidentalis

Harilik elupuu on pärit Põhja-Ameerika idaosast. Ta on "kodustatud" tõenäoliselt 16. sajandil. See igihaljas taim kasvab kuni 20 m kõrguseks. On praeguseks, tänu mitmetele suurepärastele sortidele, kujunenud üheks populaarsemaks igihalja heki puuks. Ta talub üsna varjulist kasvukohta, kannatab välja heitgaasiderikka õhu. On väga külmakindel.

Elupuud taluvad hästi regulaarset lõikamist. Kuid vanade okste lõikamine ei stimuleeri uute teket. Seega ei ole võimalik elupuudest hekki tugeva tagasilõikusega noorendada. Päästmatult suurena peab säilima ülekasvanud hekk.Ülekasvanud hekki regulaarselt pügama hakates saate ta muuta tihedaks, aga mitte madalamaks. Elupuudest hekki pöetakse reeglina kord aastas - augustis. Lõigatakse ära mitte üle 1/3 aastasest juurdekasvust, kui soovitakse, et hekk läheks tihedamaks. Ka soolopuid tuleks kergelt pügada, kui tegu on mitte väga ennast vormis hoidva sordiga. Nii muutub puu tihedamaks ja tunduvalt nägusamaks.
Peale hariliku elupuu sobivad hekina istutada ka paljud sordid. Kõik sõltub sellest, mida tahetakse saavutada. Kollastest sortidest saame kollase heki. Madalatest vormidest võime teha vabakujulise heki, mida polegi tarvis pügada - puud nagunii ülemäära kõrgeks ei kasva ja tihedad on nad niigi piisavalt.

Kes regulaarset lõikamist liiga väsitavaks ei pea, saab elupuudest kujundada "tõelise" kerakujulise võraga puu.

Elupuul on soomusjad okkad, mis paiknevad võrsel katusekivide taoliselt. Osadel soomustel on vaigunäärmed, mis produtseerivad tugevasti lõhnavat õli. Elupuu eeterlikud õlid sisaldavad mürgist alkaloidi - tujooni. Soomused muutuvad talvel pruunikaks. Värvuse annab neile eriline kaitsepigment. Muretsemiseks ei ole vähimatki põhjust - elupuu ei kavatse ära külmuda. Kevadel, soojade ilmade saabudes, muutub elupuu taas roheliseks.

Elupuud armastavad niiskemat mulda. Kuivas ja liivases pinnases kasvavad halvasti. Varjus kasvavad nad "paksemaks", päikeselises kasvukohas sirguvad saledamaks. Paljundatakse seemnetega, sorte pistokstega. Elupuudel on kompaktne juurestik ja seetõttu saab istutada ka üsna suuri puid. Juured ei taha olla asfaltkõvaks tallatud pinnases. Puudealust pinnast ei tohi sügavalt kobestada kuna juured on pindmised ja saavad kergesti viga. Elupuud taluvad kuigivõrd teiste lähedalkasvavate suurte puude juurte konkurentsi. Nad reeglina ei põe ja satikad neid ei söö.

Sageli turustatakse elupuid nn. juurepalliga. Juurepalli kaitseks on sellele ümber mähitud võrk. Enne istutamist ei ole tarvis võrku eemaldada, see kõduneb piisavalt kiiresti, et mitte segada juurte arenemist. Mitte mingil juhul ei lõhuta palli tükkideks ega harutata juuri laiali. Elupuud istutatakse samale sügavusele, nagu nad olid puukoolis kasvades. Juurepall kaetakse mullaga ja tallatakse korralikult kinni. Kastetakse ka siis, kui hakkas parajasti tibutama. Kerge vihmahoog ei pruugi pinnast vajaliku sügavuseni märjaks teha.

Parim pinnas istutamiseks koosneb 2 osast heast mullast, 1 osast turbast ja 1 osast liivast. Istutusaugu põhja sobratakse pinnasesse kuni 500 g kompleksväetist puu kohta. Kolmandast kevadest pärast istutamist rehitsetakse kevadeti mulda kevadväetist 100...120 g/m2. Esimese kuu jooksul pärast istutamist kastetakse taimi vähemalt kord nädalas põhjalikult. Väga kuival perioodil kaks korda nädalas vett mitte kokku hoides. Igal juhul on kasulik keskpäeval värskeltistutatud taimede krooni kergelt piserdada.

Noori taimi ja mõnesid sorte tuleb kaitsta varakevadise päikesepõletuse eest. Selleks on tark asetada peale uut aastat neile ümber kuuseoksi või katta nad õhukese valge riidega. Hiirerikkal talvel on näljast hullunud hiired närinud noorte elupuude koort.

Veel üks võimalus elupuuheki moodustamiseks - vaheldumisi on istutatud kollase ja rohelise rüüga elupuid.

Elupuude oksad on kargel talvepäeval vaatamist väärt.