Harilik ebatsuuga Pseudotsuga menziesii

On jõulise kasvuga "kuusk". Okkad pikemad ja pehmemad, käbid omapärased - justkui näitaks keelt. Tegelikult ulatub kattesoomuste tipp välja ja hoidub rõhtsalt kõrvale. Harilik ebatsuuga on pärit Kaljumäestiku lõunaosast ja kasvab isegi kuni 90 m kõrguseks. Puit on väärtuslik ja sobib paljudeks eesmärkideks. Teda loetakse üldse üheks tähtsamaks ja väärtuslikumaks töönduspuuks maailmas. Pikim langetatud puu on olnud 128 m pikk. Suurim ühe puu tüvemaht on olnud 515 m3. See on kujutlematu suurus. Kui igal aastal kütta ära 10 tihumeetrit puid, siis saaks selle ühe puuga kütta 51 aastat! Aga lisaks saaks vist esimesed 10 a. kütta oksarisuga ja siis järgmised 51.a. soojendaks ennast juba halupuudega. USA ja Kanada looduskaitse aktivistid on teinud lausa üleloomulikke pingutusi, et kaitsta vanu ja suuri ebatsuugasid röövraidurite eest, aga paraku on kadunud pea kõik vanad puud üksteise järel.

Ta on vähenõudlik ja kiirekasvuline puu. Talub pügamist, ka rängemat lõikamist iga 3...4 a tagant. Seega võib teda edukalt istutada hekina. Ei armasta kõva tuult ega nätsket pinnast. Vihkab kõrget põhjavee seisu. Varju talub halvemini kui kuusk, aga hoopis paremini kui mänd. Ta ei edene leeliselises pinnases kasvades. Talle sobib, kui mulla pH on 5...6.

Harilikul ebatsuugal on olnud mitmeid ebaharilikke rakendusi, millest ei raatsiks ridagi kirja panemata mööda minna. Puu vaiguga töötlesid indiaanlased oma kanuusid veekindlaks. Vaigu sisse kasteti tõrvikuid. Need põlesid ka vihma käes. Vaigul on ka mitmeid tervistavaid omadusi. Suveti korjati noorte võrsete tippudest klaasjaid terakesi, mida kutsuti "Douglas-fir sugar". Terakesed koosnesid 50 % ulatuses trisahhariidist melezitoosist, mis ei ole küll nii magus, kui vahtrasuhkur või ammugi siis suhkruroo oma, aga parema puudumisel tegi siiski suu magusaks. Pulbritaoliseks massiks mädanenud ebatsuuga puidu pudruga täideti suuremate kalade kõhuõõs ja siis küpsetati kalad lõkkesütesse kaevatuna.

Liiki ennast aedades eriti ei kasvatata - ta on selleks lihtsalt liiga vägevakasvuline. Küll aga pakutakse mitmeid väheldase kasvuga sorte:
´Bhiela Lhota´ ka ´Bila Lhota´ - see Tshehhist pärit kääbik kasvab 10.aastaga põlvekõrguseks sinakate okastega mütsakaks. Ta on väga vähenõudlik ja igasugustele pahulastele vastupidav.
´Pannonia´ - on eelmisest tihedama võraga mütsakas. Väidetavalt talub hästi varju.

Aedades on tuntumad sinihall ebatsuuga (P. menziesii var.glauca), mida eristab põhiliigist sinakam okaste värvus ja sort "Pendula", mille oksad on selgelt "leinavas" olekus. Need ebatsuugad on liigist väheldasemad. Ebatsuugal on päris hulk sorte, aga Eesti aedades on nad veel vähe levinud.

Harilik ebatsuuga ´Holmstrup´	Sinihall ebatsuuga (P. menziesii var.glauca)´Pendula´.

Hariliku ebatsuuga nimega on seotud mitmed sedavõrd kuulsad mehed, et siinkohal oleks sündsusetu neist vaikides mööda minna. Ametliku nime (P. menziesii) sai ebatsuuga omale mehe järgi, kes teda esimesena kirjeldas. Loomulikult on tegu kuulsa Shoti arsti ja botaaniku Archibald Menzies´iga (1754 - 1842), kes Kuninglikus Laevastikus teenides võttis osa kapten Vancouver´i poolt juhitud uurimisretkest "Discovery" pardal. Luubi alla võeti Vaikse ookeani kirdeosa ehk siis Kanada Läänerannik. Härra Archibald trehvaski seeläbi ebatsuugasid nägema Vancouveri saarel 1791.a. ja enesestmõistetavalt andis ta nähtust põhjaliku ülevaate. Tema järgi ebatsuugale nime panek oli asjade loomulik areng.
Inglise keeles kutsutakse puud siiani hoopis "Douglas-fir", mis maakeelde ümber pandult tähendab Douglase nulgu. David Douglas (1799-1834) oli botaanik, kes teostas USA ja Kanada Lääneranniku taimestiku põhjalikku uurimist. Loomulikult oli ta kursis Menzies´i ja teiste uurijate töödega. Hr. Douglas´e eriülesandeks oli vähegi perspektiivikate taimede ja/või nende seemnete transportimine elusate ja tervetena Inglismaale. Tänu temale jõudiski saareriiki hulk uusi taimi. Nende hulgas ka sellised vägevad puud nagu harilik ebatsuuga ja sitka kuusk. Mõlemad gigandid kohanesid Inglismaal sedavõrd hästi, et muutsid kogu kohaliku metsamajanduse kulgu. Veel praegugi loetakse Inglismaa suurimaks okaspuuks harilikku ebatsuugat, mis kasvab Dunkeld´i lähedal Craigvinean Forest´is. Nimetet puu on istutatud David Douglas´e poolt isiklikult. Hr. David oli väga omapärase uurimisviisiga botaanik. Ta nimelt käis jalgsi ihuüksi ringi mööda metsikut loodust. Kogutud taimenäidised kandis ta kaasas selga seotud märsis. Tol ajal ei olnud kohalikud indiaanlased veel eriti valgeid asukaid näinud. Hr. David sai endale väga tabava nime " Kõndiv Mees, kes Kogub Rohtu". Indiaanlased kosutasid Hr. David´i mitu korda uuesti kõndimiskõlbulikuks, kui too täiesti kurnatuna mõne vigvammini koperdas. Ja kui sa arvad, et asi see vast aastakene mööda suht hea kliimaga piirkonda ringi hulkuda ei ole, siis sa eksid rängalt. Hr. David rändas Briti Columbias, Oregonis ja Californias ringi tervelt 9 aastat (1825-1834). Paraku Havail ei läinud tal üksinda ringihulkumine korda - hullunud metspull tallas ta surnuks. Ta oli ainult 35 a. vana. Ja ikkagi kutsutakse inglise keeles väga paljusid taimi, loomi ja roomajaid eesliitega Douglase....