Okaspuudest üldiselt

Okaspuude istikud on enamasti kallimad , kui näiteks heitlehiste puude/põõsaste istikud. Ka kasvavad nad sageli üsna aeglaselt, mistõttu on väga kurvakstegev, kui nendega aias midagi juhtub.
Alljärgnevalt püüan suvalises järjekorras reastada mõned mõtted okaspuudest:

# Maailmas hulgub igal hetkel terve hulk fanaatikuid mööda okaspuude kasvualasid ja vaatab, pea kuklas, puude võrasid. Kui õnn mõnele neist naeratab ja ta märkab tihenenud oksastikuga mütsakat (mida kutsutakse tuulepesaks, nõialuuaks või tuuleluuaks), siis lastakse hakatuseks häbenemata kuuldavale üks korralik võiduhõige. Seejärel ronitakse, kasvõi kondimurdmise hinnaga, mütsakani ja otsitakse see okashaaval läbi, et leida kasvõi üks seemnetega käbi. Edasi lõigatakse tuulepesa üldist vormi rikkumata sellest noori oksi pookimiseks. Eluga maa peale tagasi jõudnuna pannakse kirja leiu asukoht ja tehakse sellest igast küljest ports pilte. Aeda tagasi jõudnuna külvatakse seemned maha ja poogitakse toodud oksajupid sobivale noorele alusele. Jääb veel vaid hingevärinaga oodata, kas seemned idanevad ja kas poogendid kasvavad kokku ning alustavad sirgumist. Nõialuua tekkimise asjaolud leiad siit.
Samasugune protseduuride jada kordub, kui õnnestub leida mõni puu, mille okkad on värvilt erinevad liigile omasest toonist. Või on toimunud olulisi muutuseid okste või okaste kasvukujus. Kui oksad on ludus alaspidi rippu, siis on lootust, et aiad rikastuvad uue nn. leinavormiga. Püstipidi tüve lähedale hoidvad oksad viitavad uue nn. püramiidsordi võimalusele.
Korralikult koolitatud professionaalsed metsamehed teavad kõike eelkirjeldatut ja kui metsi takseerides või puid langetades juhtub mõni eriline puu ette, siis antakse sellest aiaproffidele või dendroloogidele teada.
Siit palve - tee seda sinagi, kui juhtud mõnda erilist puud või põõsast nägema!

# Okaspuud ei ole umbrohud - nad vajavad istutusjärgselt suuremat hoolt. Eelkõige tuleb esimesel aastal jälgida, et nende ümber olev muld oleks püsivalt parasniiske. Siinkohal on rõhk sõnal "püsivalt". Ja ära sirtsuta! Kui kastad, siis tee seda korralikult.

# Talvel käi peale lumesadu lund okaspuudelt maha raputamas. See on vastik tegevus - jalad kipuvad sügavas lumes märjaks saama ja lumi tikub pudenema krae vahele. Pildil olev kadakas oleks peale järgmist sadu juba lausa lapiti maas.

# Ära tõsta okaspuu istikut kunagi kahmates kätega tema võrast. Haara kinni ikka vaid paljast tüvest (juurepalli või poti lähedalt). Näiteks elupuud (eriti ´Smaragd´) panevad võrast pigistamist väga pahaks.

# Ära lange musta masendusse ega torma tarbijakaitsesse, kui:

1. sinu värskelt istutatud puul läheb võras seestpoolt ootamatult rohkem okkaid kollaseks, kui oleksid osanud karta. Arvesta, et taimedele on istutamine nii ehk naa teatavaks katsumuseks. Näiteks mändidel on komme istutamise järgselt okaste hulka vähendada. Aastate möödudes nad taastavad oma normaalse okastiku.
2. sinu mõned kuud (või pisut rohkem) tagasi istutatud okkaline sõber hakkab võra seestpoolt hoogsalt okkaid kollaseks kuivatama ja alla poetama. Võta teadmiseks, et ka okaspuude okastel saab mingil hetkel aeg täis ja nad peavad kolima teispoolsusesse. Taaskord tulevad näiteks tuua männid. Nende okaste eluiga on vaid 3 aastat. Lihtsalt tuleta meelde, kuidas sa surnuaias järjepidevalt okkaid riisumas käid ja rahune - sinu okkalise aiataime tervisega on kõik OK. Elupuud lähevad oma aja ära elanud roheliste osade kolletudes seestpoolt mõnikord nii kollaseks, et asi tundub täiesti katastroofiline. Suvine põud aitab asjale kaasa. Kui elupuu võra välimine, ikka veel roheline, osa on ilusat ja ergast värvi, siis pole muretsemiseks pisimatki põhjust. Raputa kollased lehvikud elupuu seest maha ja sa näed, et elu läheb edasi, nagu poleks midagi juhtunud
3. talve hakul või selle jooksul sinu okaskerad värvuvad kollaseks, lillakaks kuni shokolaadpruuniks. See on lihtsalt väga paljudele sortidele omane talirüü. Sa ju paned ka talvel kasuka selga ega jätka käimist suveriietega. Mõni kadakasort näeb oma talivärvis välja täpselt selline, et absoluutselt 100 % surnud, mis surnud. Joo suhkruvett ja oota järgmise Jaanipäevani. Kui ta ikka veel "surnud on", siis pole tõesti enam midagi teha.
4. ca aasta-paari möödudes sinu igihaljas silmarõõm risustub mingi enamasti pruuni sodiga. Kohati isegi sedavõrd, et tema normaalset okasrüü värvi pole enam nähagi. Mine julgelt ligemale - see ei ole nakkav! - ja vaata hoolega. Sinu puu on lihtsalt puberteedi edukalt läbinud ja saanud suguküpseks. Tegu on tema esimese käbisatsiga. Kuuse-, nulu- ja männikäbid sellist segadust reeglina ei põhjusta - need sa tunned ära. Küll on aga ohtrasti probleeme olnud elupuude käbide omaksvõtmisega.
5. sinu okkaline aiaasukas teeb oma rüü välimisele osale kollakaid-pruunikaid-lillakaid laike. Seekord pole vaatamisest kasu. Nuuska nina korralikult puhtaks ja nuusuta. Tumedam laik ja jäledam hais viitab kassi(de) osalusele, heledam plekk koos taltsama aroomiga annab tunnistust koera kusest. Nüüd tuleb sul astuda parteisse, mis nõuab: "Iga peremees hoidku oma loomad temale kuuluval territooriumil!".

   .

1. hiljuti istutatud puu/põõsas muutub alates väljastpoolt üleni kahvatumaks ja kollakamaks (õlekarva). Kui istutasid korraga mitu ühesugust taime, on värvimuutust kergem märgata. Üksiktaime puhul nõuab toonimuutuse kiire tabamine teatavat kogemust. Niisugused märgid näitavad, et taime juurestik pole tööle hakanud. Mõnikord on abi regulaarsest ja ohtrast kastmisest koos taime üleni piserdamisega. Kuiva ja liivase pinnase korral võid proovida järgmist protseduuri. Hangi istutusturvast. Tee sellest vett lisades ja korralikult segades taigna moodi möks. Nüüd võta oma taim üles ja mätsi tema juurepalli ümber 2...5 cm paksune turbataigna kiht ning istuta eelnevalt korralikult niisutatud istutusauku tagasi. Mida kahvatum taim enne päästvaid protseduure oli, seda vähem on edulootust.
2. suvalisel hetkel tekib puu võrasse sinna-tänna kolletunud okastikuga oksakesi. Vaata hoolega, kui surnud oksake on lihtsalt murdunud (mõni suurem lind, kass, lumi, tuul), pühi otsaesiselt külm higi ja rahune - puuga on kõik korras. Lõika murdunud oksake tüügast jätmata võrast välja, et ta rohkem silma ei riivaks. Kui aga murdumist ei ole näha, on tegu seenhaigusega. Kolletunud oksad lõika hoolikalt välja ja põleta. Haiguse ahistamiseks tuleb taime pritsida (vt. allpool).
3. puu hakkab okkaid suvalisel hetkel (ilma, et need eriti oleks igakord värvi muutnud) sageli alates okste tipust maha poetama nii, et oks jääb üleni paljaks. Kui puud raputad, siis okkad muudkui pudenevad. Tegemist on taaskord seente süüteoga - okaste pudetõvega. Kui hing vähegi kannatab, siis kaeva haige taim välja ja põleta. Samasse kohta pole mõistlik okaspuud enam istutada. Mõnikord on abi pritsimisest.
4. puu võra sisemuses kattuvad oksad mingit värvi (sagedasti musta) kirmega või tekivad mingid imelikud moodustised. Okastel võib näha (vt. luubiga) musti, pruune või muud värvi punktikesi. Okaste värvus hakkab pöörduma kollaste-pruunide toonide suunas. Taaskord on alust kahtlustada seente kätetööd. Pritsimine on abiks.
5. hiliskevadel või suvel muutuvad okkad ainult osaliselt kollaseks või pruuniks. Okastel võib olla tipu pool kollane põikitriip või on okkad pea-aegu üleni kollased, välja arvatud roheliseks jäänud osa okka alusel. Noored kasvud võivad kolletuda ja longu vajuda. Sellistel juhtudel on suure tõenäosusega pahulasteks jällegi seened. Pritsimine ei tee asja halvemaks, aga ei pruugi tuua edu.
6. tiheda võraga puude/põõsaste sisemusse on kogunenud pudenenud okaste sodi. Seda nimetatakse variseks. Niiskes varises on imeline keskkond tõvestavate seente arenguks. Kuiva ilmaga tõmba paksud kindad kätte ja raputa varis tihedast võrast ettevaatlikult välja. Ära tihedat võra ülemäära laiali rebi - paljudele puudele on nende "sisikonna" laialikiskumine vastumeelne.
7. talve teisel poolel värvuvad sinu okkalise lemmiku okkad päikesepoolselt küljelt kollaseks kuni pruuniks. Seekord on tegu päikesepõletusega. Pinnas on veel külmunud ja juured ei suuda vett taimesse pumbata. Päike aurutab okkad halastamatult kuivaks ja need kolletuvad. Taime abistamiseks tuleb teda päikese eest varjutada (varjutuskangad, puitlippidest kilbid jne.). Samal ajal püüa teha nii, et pinnas võimalikult ruttu lahti sulaks. Selleks raputa lumele natuke turbapuru, tuhka või tahma. Kiireks abiks on üsna sooja veega kastmine (portsude kaupa kuni pinnas lahti sulab).

# Okaspuude ravimine on valdkond, mis on jäänud vastava ala spetsialistidel mingil põhjusel terra incognito´ks. Olen aastate jooksul haaranud igal okaspuid fännaval inimesel, kes minu haardeulatusse on juhtunud, nööbist ja palunud tal rääkida oma kogemustest okaspuude ravimisel. Teisalt olen püüdnud googeldada mitmesugustes suundades. Saadud tarkuseterad konverteerisin Eestis registreeritud taimekaitsevahendite raamistikku. Tulemuse leiad, kui muljud siia. Igasuguse tagasiside eest olen ette tänulik.

# Enne okaspuu istutamist tee kindlaks, milline on planeeritud istutuskohas mulla happesus ehk pH. Okaspuude valdav enamus (siinkohas pean silmas loomulikult ka nende sorte) vajab mõnusaks kasvamiseks üsna happelist mulda. Vaid harilik elupuu on nõus kasvama isegi pisut aluselises mullas (pH 7...7,5). Nõrgalt happeline muld (pH 6...7) meeldib kollasele männile. Väga happelist mulda (pH 4...5) eelistavad valge mänd, punane mänd, Nemad peaksid kasvama kõrvuti rododega. Pisut vähem happelist mulda (pH 4,5...5,5) tahavad valge kuusk, harilik mänd. Ülejäänutele paku mulda, mille pH on 5,5...6,5. Mulla happesust ei maksa ignoreerida - meie aia mulla pH= 6,7 ja selles tunnevad ennast väga halvasti kanada tsuugad, valged männid ja valged kuused. Harilikud kadakad ei tunne ennast samuti mugavalt. Vale happesuse juures on häiritud puude toitumine (mitmed tarvilikud elemendid lähevad liiga aluselises keskkonnas kompleksühendite koosseisu ega ole puudele enam omastatavad). Nappivate elementidega väetamine ei ole tark tegevus - mulda viidud täiendavad toitained lähevad ikkagi kompleksühendite koosseisu ja nende defitsiit taastub. Õigeks lahenduseks on mulla happesuse suurendamine (pH alandamine). Selle kaudu muutuvad mullas nagunii olevad elemendid uuesti lahustunuteks, seega omastatavateks. Juurte tsoonis toimetavad valed mullas elavad mikroloomad ja -seened (erinevate happesuste juures suudavad elus püsida erinevad mullamutukad ja -seened). Stressis puud on kergeks saagiks kahjurputukatele ja haigustele. Mulla happesus ei ole okaspuude kasvatamisel ilmselt probleemiks Lõuna- ja Kagu-Eestis, kus on loomuldasa happeline muld..