Kobarküüvits Leucothoe walteri

Walteri kobarküüvits "Rainbow"

Walteri kobarküüvits on oma kodumaal, P-Ameerikas, kuni 1,5 m kõrgune kaarduvate okstega põõsas, kelle nahksed, rohelised, terava tipuga lehed on igihaljad. Ta õitseb kevadel. Valged õied on rippuvates kobarates ja on üsna sarnased õisküüvitsate (Pieris ) omadega. Kobarküüvitsate tuntuimaks sordiks on vaieldamatult "Rainbow" . Sellel taimel on sedavõrd mittepõhjamaiselt mustrilised lehed, et kohe mitte ei tahaks uskuda, et ta meie kliimas vastu võiks pidada. Pealegi muutub lehestiku värvigamma sedamööda, kuidas temperatuur tõuseb või alaneb. Talveti on lehed rohkem roostekarva, suveti rõõmsameelselt kreemiga-oranzhiga kirjatud. Meie aias on ta vapralt oma 10 a vastu pidanud. Ja polegi midagi imestada - ta on väidetavalt 5 tsooni taim. See põlvekõrgune hõre põõsake muutus paaril viimasel suvel hoopis jumekamaks ja edendas hästi oma kasvu. Mul on tõsine kahtlus, et mõni tema juurtest pääses turbapeenrale alla pandud peenravaiba ahistusest ümbritsevasse murusse ja rammus aiamuld on teadagi hoopis teine asi kui lahja turbalurr.
"Carinella" (sün. "Zebekot") on kuni 10 cm pikkuste kitsaste lehtedega madal ja kompaktne põõsas. Noored lehed õhetavad punaselt. Talvel värvuvad lehed purpurseks. "Lovita" ("Zebonard") on eelmisega väga sarnane, aga lehed on lühemad (7 cm). Kolmas sort samast seeriast on "Scarletta" ("Zeblid"), kellel on punase äärisega lehed. Tundub, et sordi "Rollissonii" nimega on kõik rahul ja seda pole dubleeritud. Ta on roheliste lehtedega, aga väga rikkalikult õitsev sort, mis on võitnud auhindu. Talvel värvuvad sellegi sordi lehed mahagonpruuniks.
Kobarküüvitsaid soovitatakse istutada pinnakattetaimena just rodode alla. Kuna nad kõik peaksid olema 50…100 cm kõrgused, siis oleksid nad tõesti väga sobilikud varjama rodode alati paljaid ja "kondiseid" tüvesid. Kasvukoht peaks olema happelise pinnasega, tuulte eest varjatud ja püsivalt parasniiske. Kui viimane tingimus on kenasti täidetud, siis taluvad kobarküüvitsad nähtava piinata lauspäikestki. Vähegi kuivema pinnasega tuleb neile pakkuda poolvarjulist kasvukohta. Suvise põuaga ja kuumade ilmadega tuleb kobarküüvitsaid kasta. Nad taluvad hästi lõikamist ja vajadusel tehakse seda kohe peale õitsemist. Kui põõsas muutub sagriseks, siis võib selle lausa tervenisti (maa pinnani) tagasi lõigata. Kobarküüvitsate väetamiseks sobivad rodoväetised.
Ma arvan, et neid õnnestub kasvatada ka üsna tavalises aiamullas, eriti siis, kui istutusauk täita turbaga tembitud mullaseguga.
Artiklit küüvitsatest saad lugeda, kui muljud siia.