Tähtmagnoolia Magnolia stellata

Magnooliaid armastatakse soojemates maades väga. Nad õitsevad varakevadel enne lehteminekut. Populaarsemate liikide õied meenutavad kujult tulbiõisi, aga on neist suuremad. Enamasti on õied ka veel hästi lõhnavad. Selle tõttu kutsutakse magnooliaid ka tulbipuudeks. Tähtmagnoolia on umbes 100 magnoolialiigi seas üks külmakindlamatest. Paraku on tema õied rohkem võrreldavad nartsisside omadega. Kasvult ei hakka ta õnneks peavalu valmistama - 1,5...2 meetrine ümara võraga puu on ju aeda igati sobiv. Nimele vastavalt (võta nüüd kinni, kas taevane või staar magnooliate seas) on selle magnoolia õied tähekujulised, puhasvalged ja lõhnavad. Liigi plusspoolel on ka asjaolu, et ta alustab õitsemist noorelt ja teeb seda ennastunustavalt. Tähtmagnoolia koor on hea lõhnaga. Tema lehed on kahvaturohelised ja kuni 7 cm pikad. Sügisel värvuvad nad kollaseks. Miinuspoolel on tõsiasi, et õied tahavad avaneda väga vara, öökülmad võivad neid tappa.

Magnooliad ei talu tuuletõmmet, ümberistutamist, kuivust ja lahjat pinnast. Kooremultsh on neile kohustuslik! Tähtmagnooliaid õnnestub hästi kasvatada suuremas potis.

Tähtmagnoolia tuntumad sordid on:
´Waterlily´ - arvukamalt õisi, need on suuremad ja rohkema arvu kroonlehtedega
´Royal Star´ - eriti suurte valgete õitega. Ta avab oma õied kuni 2 nädalat põhiliigist hiljem.
´Rosea´ - pole vist tarvis seletada, et selle sordi õied on roosakad.

Magnolia tripetala
Varimagnooliat võib lollitamiseks banaani pähe esitleda küll! Pilt on tehtud Tartumaal.
Tähtmagnoolia ´Royal Star´ juba müügiplatsil usinasti õitsemas.

Varimagnoolia (M. tripetala) kannab inglise keeles nime umbrella tree (vihmavarjupuu). See vastupidav magnoolialiik on määratletud 4.−5. tsooni taimeks. Ta kasvab pikkamööda suureks mitmetüveliseks puuks. Tema vägevad lehed on 30−50 cm pikad ja 15−25 cm laiad. Need on koondunud võrsete tippudesse. Juunis avab ta oma kuni 25 cm läbimõõduga kreemvalged õied. Õied lõhnavad, aga mitte meeldivalt. Sügisel kaunistavad puud roosad suure käbi sarnased viljad. Aastaringselt püsivalt niiske mulla korral on ta nõus kasvama päikese käes. Mida kuivemaks osutub muld, seda varjulisemale kohale tuleb varimagnoolia istutada. Ta ei talu ekstreemsusi – liiga kuiva ega vettinud mulda. Tuuline kasvukoht on talle vastunäidustatud. Varimagnoolia pakub sulle ühtesid suurimatest lehtedest, mida Eestis aias puittaimedel näha saab. Talvel on vaatamisväärsed tema pungad, mis sarnanevad küünistele – pikad, tumedad ja kaardus.

1955/56. a õnnestus USA-s ristata liiliaõielist ja tähtmagnooliat M. liliiflora x M. stellata. Sündisid eight little girls ehk 'Ann', 'Judy', 'Randy', 'Ricki', 'Betty', 'Jane', 'Pinkie', 'Susan'. Need “tüdrukud” on pärinud tähtmagnoolia kasina kasvu, vastupidavuse ja õiterohkuse ning liiliaõielise magnoolia õite värvikuse ja õitsemise pika kestvuse. Fännid peavad neid vastupidavuselt võrdseks Loebneri magnooliatega. ´Ann´ õitseb lillakaspunaste õitega, mis avanevad piisavalt hilja, et mitte saada kannatada hiliskülmade läbi. Kasvab väga pikkamööda kopsakaks põõsasjaks puuks. Kui on soov omada aias erksavärviliste õitega magnooliat, siis tasuks ´Ann´iga katsetada.

Magnooliaid väetatakse reeglina kevadel. Kasuta selleks spetsiaalset magnooliate väetist. See annab mulda happelise jäägi ja sisaldab lisaks põhitoitainetele magneesiumit ja boori. Toimeainete sisaldus võiks olla näiteks 12-14-21 +Mg+B. Võra aluse maapinna 1 m2 -le manustatakse mitte rohkem kui 50 g väetist. Seega näiteks 1 m kõrgusele puule kulubki see 50 g väetist ära, 2,5...3 m kõrgusele puule olen võra alla raputanud 200 g väetist jne. Pärast väetise raputamist kasta puud ohtralt. Ära püüa külvatud väetist mulda rehitseda - magnoolia ei talu juurte tsoonis sonkimist. Ära mingil juhul suve teisel poolel magnooliale manusta väetist, mis sisaldab lämmastikku (toimeainete sisaldust näitavas arvudekolmikus peab esimene positsioon olema 0).