Õisküüvits Pieris sp.

Ameerika õisküüvits Pieris floribunda.

Oma erkpunaste noorte lehtedega uusi võrseid hakkab ´Forest Flame´ tegema kohe peale õitsemist.

Ameerika õisküüvits - P. floribunda - on turba-aia taim. Tal on rohelised igihaljad lehed, mis ei rullu külmaga kokku nagu rodode omad. Kevadist päikesepõletust tuleb tal harva ette. Kasvab väga aeglaselt väidetavalt 1,2 m kõrguseks. Meil on ta aias olnud ca 12 aastat, selle ajaga on ta kasvanud 70 cm kõrguseks. Tükib õitsema juba kevadtalvel, aga külm ilm sunnib õienupud vagusi pungades püsima. Kui aga ilmad soojemaks lähevad, avab ta kohe oma väikesed, valged, kellukjad, nõrgalt lõhnavad õied. Õisikud hoiavad püstipidi.
Kasvukoht peaks olema parajalt keskpäeva-varjuline. Tuuline koht ei ole talle sobiv. Pinnaseks õhuline rodode turbasegu (turvas, liiv ja okkapuru). Nätske pinnas, saastunud õhk ja ülemäärane palavus koos kuivusega tapavad ta vääramatult.

Jaapani õisküüvits - P.japonica - on kasvutingimuste osas samade eelistustega, nagu ameerika oma. Kardab väga pinnase tihenemist. Ta on pügala võrra eelmisest külmakartlikum, aga rikkalikuma õitsemisega. Jaapani õisküüvitsa õisikud on sageli rippuvas olekus, mõnedel sortidel siiski ka püstipidi hoidvad. Nende pikkus ulatub 15 cm-ni. Jaapani õisküüvits on populaarne aiataim ja tal on aretatud mitmeid sorte. Vast teatuim on ´Mountain Fire´. Taime noorte võrsete lehed on erepunased.

Tänu oma madalale kasvule ja kompaktsele kasvukujule on õisküüvitsad igati asjalikuks täienduseks suuremakasvuliste rodode kogumis. Minu arvates on nad ühed ilusamad igihaljad lehtsed taimed.

Õisküüvitsate sortidest on vaieldamatult tuntuim´Forest Flame´. Ta on P.formosa ´Wakehurst´ ja P.japonica hübriid 1946.aastast. Sellel 5 aastaselt 0,5 meetrisel kompaktsel põõsal on noorte võrsete lehed erepunased, aja edenedes värvuvad need roosaks, siis valkjaks ja lõpuks roheliseks. Õitseb harva. Õied on valged ja lõhnavad.