Jalakas ´Jacqueline Hillier´

Nende jalakatega on see probleem, et asjatundjad ei ole suutnud kokku leppida, et kes on hollandi jalakas ja kes põldjalakas. Sorte paigutatakse minu arvates täiesti reeglipäratult ühe või teise liigi alla. Ei maksa pahandada, kui sinu arvates allpoolesitatud sordid on justkui vale liigi all - vaata mõnda järgmist allikat ja seal on teisiti.
Putukad ega haigused ei ole ühtegi allkirjeldatud puud meie aias tülitanud.

Hollandi jalakas Ulmus × hollandica
Armastab niiskemat pinnast. Ei talu põuda ja kuivust. Talub hästi tuult.
´Wredei´ on püstise kasvuga, sammasjas, erkkollaste lehtedega puu. Lehed on saagja servaga ja hoiavad graatsiliselt keerdu. Selle omapärase puu ilu pääseb eriti mõjule, kui istutad ta tumeda fooni ette. Vajab püsivalt parasniisket ja paksu mullakihiga pinnast. Liigne kuivus koos ereda päikesega kutsub esile tema lehtede pruunistumise. Kuivema mullaga kasvukohas peaks keskpäevane vari tema õrna lehestikku kaitsma. Kasvab aeglaselt. Pakaselisel talvel on võrsete tipud tagasi külmunud.

Põldjalakas Ulmus minor
Kasvab looduses (Ukrainas, Kaukaasias) suureks puuks. Ta ei salli turbamuldasid. Põldjalakas on väga põuakindel. Kannatab juurtel tallumist. Meil kasvatatakse tavaliselt tema kasinaksvulisemaid sorte.

´Jacqueline Hillier´- väike, aeglaselt kasvav põõsaspuu. Lehed ja nende asetus on väga kaunis. Näeb välja, nagu aeda eksinud bonsai. Edeneb pikkamööda, aga ühtäkki märkad, et aeda on siginenud kogukas mütakas.
Armastab päikest, kuid talub ka kerget varju. Vajab viljakat, kobedat mulda. Leetunud mullal ei edene. Tema oksad on uskumatult haprad ja murduvad kergesti, näiteks lume raskuse all. Talvekülmad ei ole meie puud kahjustanud.
See jalakasort on ikka veel aedades üpris harv külaline. Seega on lootust, et naabritel mitme kilomeetri raadiuses sellist taime aias ei ole.

´Argenteovariegata´ - ebareeglipärase kasvukujuga väheldasem puu. Tema lehed on valgeträpsulised. Kasvatab pikki võrseid. Harude tekitamiseks tuleks tema võra igal aastal kärpida. Paraku on ta üsna talveõrn. Kevadel võib ilmneda, et lumest ülevalpool olnud oksad on hukkunud. Meie aias on ta siiski suutnud ennast iga kord uuesti üles kasvatada. Niiviisi on ta jäänudki väheldaseks põõsasjaks puuks. Mandri-Eestis tal vaevalt elulootust on.
´Viminalis Aurea´ - sünonüümideks pakutakse U.campestris var.antarctica aurea või ka U. antarctica ´Aurea´ jne. veel mitmeid variante. Mis sellest väheldasest kollaste lehtedega istikust välja kasvab, saame teada aastate pärast. Aga vast ongi põnevam!

Noor ja sihvakas ´Wredei´	´Argenteovariegata´ lehestik on üsna iseäralikult kirju.