Valgepöök viljadega hilisel sügisel	Valgepöök ´Pendula´ õitsemas

Harilik valgepöök (C. betulus). Tema kodumaaks on Lõuna- ja Kesk-Euroopa ning Lääne-Aasia. Areaal viitab soojalembusele. Nii see ongi. Huvitaval kombel saab ta siiski ka Eestis hakkama – vaid karmidel talvedel võivad noored puud saada külmakahjustusi. Oksad ja lehed meenutavad kase omasid, siit betulus ehk kasetaoline. Valgepöök õitseb mai keskel lehtede puhkemise ajal. Õied on tagasihoidlikud. Isasõied on kollased punakate õiekattelehtedega, emasõied on rohekad. Vilikonnad on kuni 15 cm pikad, viljadeks on pruunid pähklikesed, millest saab pressida õli.

Harilik valgepöök on valmis kasvama igasuguses mullas, mis ei ole nälgajätvalt toitainetevaene ega sisalda soola. Piisavalt parasniiske mulla puhul edeneb ta probleemitult päikese käes, aga erinevalt enamikust puudest tuleb ta toime ka varjulises kohas kasvades. Talub pirtsutamata linnaolusid ja tugevaid tuuli.

'Monument' on väljavenitatud koonuse kujuline sambake, mille lehestik on väga tihe. Inimesekõrguseks ja 1 m laiaks kasvamine võtab tal tublisti üle 10 a aega. Tema aastane juurdekasv piirdub parimal aastal 15 cm-ga. Sügiseti värvub sambake üleni kollaseks. Minu meelest on väheldasi heitlehiseid puid väga kasinasti saada. 'Monument' on üks sellistest. Ta sobib suurepäraselt väikesesse aeda. Ka talviti on ta omapärane - tihe võra püüab pilku. Sisuliselt on tegemist hooldusvaba puuga.
'Pendula' kui vajad aeda vihmavarjulaadse võraga suurt puud, mille võraaluses “koopas” lapsed saaksid mängida, siis pead istutama omale kiirekasvulise rippoksalise jalaka. Hariliku valgepöögi 'Pendula' on tunduvalt aeglasema kasvuga, väheldasemate lehtedega ja hoopiski nõtkemate okstega. Tema kõrgus sõltub eelkõige pookekoha kõrgusest aluspuul. Tänu varju- ja põuataluvusele on ta heaks valikuks surnuaeda.