Istikuid varutakse kas kevadel või sügisel. Mõlemal juhul on nii head kui halvad küljed. Istikute muretsemisel peab olema selge, kas tahetakse kasvatada puuvilja ainult oma perele või saada selle tootmisest ka tulu. Eesmärgist oleneb, milliseid sorte kasvatada ja kui palju üht või teist sorti puid istutada. Koduaeda sobivad need sordid, mis on maitselt parimad, aga ei pruugi anda maksimaalset saaki ja viljad ei pea olema supernägusad. Tulu saamiseks tuleb valida sordid, mis annavad piltilusaid vilju ja võimalikult palju.

Keskmise kasvutugevusega õunapuid ei tohiks istutada reas tihedamini kui 3,5 m ning rea vahed peaksid olema 6-8 m. Nõrgakasvulistel alustel puid võib istutada ritta 2-3 m vahedega, reavahed võib vähendada 4-5 meetrini.

Pirnipuude vahekaugused on samasugused kui õunapuudel ja neid võib ka õunapuudega ühisesse ritta istudada.

Ploomipuud istutatakse tihedamini kui õunapuud. Ridade vahe võib kahaneda 5-le meetrile ja vahed reas 2,5 m.

KOHA VALIK
Viljapuid ei maksa istutada lohku ega orgu. Madalatesse kohtadesse koguneb külm õhk ja puud saavad kergesti külmakahjustusi. Ka suurte puude varjus või liiga lähedal ei ole viljapuuaiale õige koht. Päike annab viljadele õige värvi ja maitse. Suurte puude kaugele-kaugele ulatuvad juured kasutavad ära tarvilikud toitained. Samas on puude ja/või suurte põõsaste read viljapuuaiast läänes, põhjas ja idas tarvilikud, et kaitsta aeda tuulte eest. Tuuletõkkena sobivad kuusk, saarvaher, suur läätspuu, tatari kuslapuu, sarapuu. Maapind peaks olema kergelt kaldu kagusse, edelasse või lõunasse. Tasasel maal võib vesi jääda liiga kauaks juurte tsooni vähendades mullas hapniku hulka ja lühendades kokkuvõttes puude eluiga. Liiga nätske ega ülemäära liivane muld ei ole õunaaiale sobivad. Mullakihi paksus peaks olema vähemalt 50...60 cm. Muld peaks olema õhurikas ja viljakas.
Pirnipuud vajavad sügavamat ja soojemat mulda, kui uibupuud. Neile sobib lihtne põhimõte - mida viljakam muld, seda parem.
Ploomipuud ei salli liialt kuiva kasvukohta. Parajalt niiskust alati juureulatuses on neile parim.
Maguskirsipuud e. murelid tahaksid vastupidist - kobedat, liivasegust või kruusarohket rammusat mulda.
Hapukirsipuud vajavad mulda, milles on leida lubiaineid: kriiti, paekive, tuhka.
Viljapuud ei taha kohe üldse mitte, et vaevu labidasügavusel oleks tihke, vettpidav kiht (vesiliiv, paas, savi). Sellisel juhul tuleb maapinnale kallutada koorem mulda, ajada hunnik pealt lamedaks (moodustada ümar kõrgpeenar) ja istutada selle keskele puu. Sama nipp on tarvilik ka juhul, kui põhjavee tase püsib vaevu meetri kuni pooleteise sügavusel
ISTUTAMINE
Viljapuude istutusala kaevatakse läbi kahe labidalehe sügavuselt s.o. 50 cm sügavuselt. See on väga oluline puude edasise arengu seisukohalt. Kui istutate puu korralikku haritud aiamulda, siis tasuks auk kaevata täpselt nii sügav, et istiku paigaleasetamisel jääks juurekael maa pinnaga ühetasa. Laiema augu puhul aitab istiku õiget istutussügavust määratleda risti üle augu asetatud sirge kepp või lauajupp. Selliselt talitades pole karta, et istik hiljem mulla tihenedes liialt sügavale vajub. Probleeme tekib siis, kui istutate kohta, kus pinnas ei vasta kohe kuidagi termini "tavaline aiamuld" all mõistetavale. Kui labidalehe sügavusel vesiliiv või saviga armeeritud kõvad kihid ees on, siis tuleks auk sügavam kaevata ja sinna orgaaniliste lisanditega rikastatud mulda panna. Nüüd on karta, et aja jooksul pinnas istutusaugus tiheneb ja vajub kokku ning taim osutub olema liiga sügaval. Selle vältimiseks aitavad kaks võtet: istutusauk tuleks valmis kaevata sügisel, täita leheprahi, köögijäätmete, sõnniku ja mulla seguga ning jätta kevadeni laagerduma ja kinnimale vajuma; teiseks võimaluseks on istutada taim maa pinnast kõrgemale. Kunst on vaid selles, kuidas tabada õiget kõrgust? Seda ei saagi ette öelda - vajumine sõltub mitmetest asjaoludest ja pole paari tehtega arvutatav. Eriti halbade olude korral ei jää muud üle, kui tuleb läbikaevatud maapinnale heast mullast moodustada ringikujuline kõrgem peenar, mille keskele istutatakse puu. Niiviisi saame aidata puul hoida juuri põhjaveest ja/või nätskest savikihist kõrgemal. Istutusmullale võime puu kohta juurde segada tubli ämbritäie komposti või kõdusõnnikut, 1 kg puutuhka, 1 kg klinkritolmu. Augu põhja puistame kuni 0,5 kg aeglaselt toimivat fosfori- ja kaaliumirikast kompleksväetist. (Turvas ei ole kompost, see muudab pinnase vettsiduvamaks ja happelisemaks).
Seni, kuni tegelete istutusauguga, sukeldage paljasjuurne puuistik juuripidi vette (ämbrisse, tiiki). Väga kuivanud moega istik peaks olema vees kuni ühe ööpäeva. Istutamisel jälgige, et juured mahuksid vabalt istutusauku ära. Katkised juured lõigatakse tagasi terve koeni ja liiga pikad juured kärbitakse. Mingil juhul ei tohi nende otsad jääda ülespidi. Hoidke istik otse ja õigel kõrgusel ja ajage auk mullaga osaliselt kinni. Tallake ettevaatlikult muld juurte vahele nii, et istiku kõrgus ei muutuks ja juured ei saaks viga. Hoidke saapaninad tallates tüve poole - nii on ohutum tallata. Nüüd täitke auk lõpuni mullaga. Pärast mulla veelkordset hoolikat kinnitallamist moodustage istiku ümber mullast ringikujuline vall, et kastmisvesi laiali ei jookseks ja kastke vett kokku hoidmata. Kerge vihmasagar ärgu sundigu teid kastmist ära jätma - selleks, et ülemäärast õhku juurte ja mullaosakeste vahelt välja suruda, läheb tarvis lopsakat sadu ehk teisisõnu korralikku kastmist. Tubli okaspuine tugiteivas aitab hoida puu paigal. Vastasel juhul kõigutab tuul viljapuud ja see ei saa juurduda ning võib vajuda viltu. Tugiteivas lüüakse maasse puust lõuna poole. Nüüd varjab ta puu tüve terava kevadise päikese eest. Side ei tohi soonida tüvesse, sellele peab jätma lõtku.
Istutamise protseduur lõpeb istutuskoha multshimisega. Kiht kuiva mulda, koorepuru, lehekõdu väldib mulla kuivamisel selle pinnale kooriku teket. Koorik takistab õhu ja vee tungimist pinnasesse. Multshikihi optimaalseks paksuseks on 4…8 cm. Paksem kiht jätab juured õhupuudusse, mis on taimedele hukutav. Multshi ei tohi panna vastu puu tüve.
VÕRA KUJUNDAMINE
Viljapuude istutamise järel tuleb üle vaadata võraoksad ja teha lõikus, millega ühtlasi algab võra kujundamine. Lõigatakse igal juhul kevadel, ka sügisese istutuse puhul. Puul valitakse 3 võraoksa, mis paiknevad regulaarselt ümber puu. Kõrgeima võraoksa väljakasvamise kohast mõõdetakse 45 cm piki tüve ülespoole ja lõigatakse latv sellele kohale kõige lähemal paikneva tugeva punga pealt maha. Nüüd kärbitakse kolme võraoksa nii, et nende tipud jääksid maast ühele kõrgusele ja see mõtteline tasapind oleks lõigatud ladvatipust ca 25 cm madalamal. Võraoksad kärbitakse nn. välimise punga pealt. Välimine pung on see, mis asetseb oksa välimisel küljel. Ülejäänud oksad kärbitakse sedavõrd, et neile jääb alles 4...6 punga või nad seotakse rõhtasendisse (maa pinnaga paralleelseks). Täielikult lõigatakse välja juhtoksaga konkureeriv (paralleelne) oks. Lõikehaavad paranevad vastistutatud puul halvasti, seetõttu välditakse okste väljalõikamist. Uus teooria väidab, et korralikult puukoolis kujundatud istikuid ei ole tarvis istutusjärgselt lõigata - puud kasvatavad esimesel aastal juuri ja neil on kõiki lehti tarvis, et maksimaalselt sünteesida orgaanilisi aineid.

EDASISE LÕIKAMISE MÕNED PÕHITÕED.
Võraokste valimine kestab 3 aastat. Kokku piisab 8...10 võraoksast. Kevadel alustatakse lõikamist kasvõi jaanuaris-veebruaris, kui vaid ilm nullilähedase temperatuuriga on. Mõned külmakraadid ei tee midagi halba. Esimesena võetakse ette vanemad puud, siis kirsid, ploomid, pirnid ja lõpuks noored õunapuud.
Õunapuudel (ka teistel viljapuudel) jälgitakse, et ülemiste võraharude kujundamisel alumised ei jääks kasvus maha. Võraharudeks mittevalitud oksad lõigatakse tugevasti tagasi ja nendest kujunevad viljaoksad. Kui mõni võraharu tõttab väga ette, lõigatakse see tagasi sobivas suunas vaatava kõrvaloksani. Igale võraharule jäetakse kõrvaloksad ( 2. järgu oksad) samal printsiibil, nagu jätsime võraharud juhtoksale.Esimene kõrvaloks jäetakse võraharule 40...60 cm kaugusele tüvest. See peab suunduma kas vasakule või paremale kõrvale. Teine jäetakse 30 cm pärast esimesega võrreldes teisele poole võraharu jne. Kõrvaloksad peavad olema kasinama kasvuga, kui võraharud.
Kirsipuid lõigatakse ettevaatlikult. Jämedate okste eemaldamine võib tekitada kummivoolust. Jämedaid oksi eemaldatakse äärmise vajaduse korral suvel - juunis. Võra sisse või risti-rästi kasvavad oksad lõigatakse välja võimalikult noortena (peentena). Kui aastased juurdekasvud on alla 20 cm, siis tuleks hakata kirsipuid nõrgalt noorendama. Ülemised võraharud lõigatakse tagasi esimese kõrvalharuni, alumised 2 aastase puiduni. Ettevaatust, kirsil on uinuvaid pungi vähe! Maguskirsipuud on hõreda võraga. Neil pole harvendamist reeglina vaja teha. Oksi kärbitakse vaid siis, kui juurdekasvud on üle 50 cm pikad.
Pirnipuud kujundavad reeglina ise üsna regulaarse püramidaalse võra. Nende juhtoks on tragi ja võraharudele alla ei jää. Tavaliselt piisab pisukesest korrigeerimisest - lõigatakse välja sissepoole kasvavad oksad, eemaldatakse murdunud. Ära tuleb lõigata ka vesivõsud. Kui viljaoksi on vähe, lõigatakse osa vesivõsusid 10...15 cm pikkuseks. 2..3 aastaga kujunevad need viljaoksteks.
Ploomipuudel kõrvaldatakse, nagu teistelgi, murdunud, ristuvad, kuivanud oksad. Vesivõsud eemaldatakse. Kui suurem oks saab talvekülmast kannatada, siis lõigatakse see tagasi esimese vesivõsuni. Sellest kujundatakse uus võraoks. Ploomid kannavad vaid siis korralikult, kui nende iga-aastased juurdekasvud on vähemalt 20 cm pikad.