Liivi sibulõun

´Liivi sibulõun´ - õunad on väikesed, aga väga maitsvad.

Hinnatud talveõun. Kutsutakse sageli jõuluõunaks. Tegelikult kõlbab nautida juba oktoobrist alates. Päritolu ei ole teada, aga arvatakse olevat alguse saanud 19.saj. Eesti alalt.

Õunad on väikesed (70 g), lameümarad, õhukese koorega, kollased, päiksepoolselt küljelt punakad. Õunad säilivad soodsates tingimustes kevadeni. Viljaliha tihe, väga maitsev. Ta on kohustuslikuks sordiks neile aiapidajaile, kes armastavad mõnusalt krõmpsuvaid õunu ja kellel pole hambaproteese. Liivi sibulõuntega on nagu pähklitega - enne lihtsalt ei ole võimalik söömist järgi jätta, kui kauss on tühi. Aga, et mitte kallist Jõuluaega keldri vahet jooksmisele kulutada, võta suurem kauss.

Puu on noorena vilgas kasvaja, vananedes aeglase kasvuga, hakkab hilja kandma, täiskandeikka jõuab alles 15…20 aastaga. Kannab korralikult hooldatuna igal aastal rikkalikult. Isegi 100. a. vanused puud on õunu pilgeni täis. Mullastiku suhtes leplik, kuid väetamata häid õunu ei saa. Parimad õunad saadakse Lõuna-Eesti sügavapõhjalistel muldadel. Põhja-Eestis ei pruugi valmida. ´Liivi sibulõunal´ on üks tähelepanuväärne omadus - ta ei poeta õunu maha ka tugeva tuule poolt raputatuna.

Töötlemiseks ta eriti ei sobi. Mahl tuleb parem segus teiste sortide õuntega. Kompott tuleb keskpärane. Teised tooted on viletsamad.

On isesteriilne, tolmeldajatena sobivad "Antoonovka", "Pärnu tuviõun". Ta on täiesti külmakindel ja reeglina ei suuda öökülmadki tema õisi kahjustada.

Lõikamise vajaduse suhtes ei ole asjatundjatel üksmeelt - ühed arvavad, et tuleb tugevasti lõigata, teised väidavad, et piisab nõrgast lõikusest. Siiski ollakse üksmeelel, et maitsvad viljad saadakse hõreda võraga puudelt. Ilmselt tugeva väetamise korral tuleb ka rohkem lõigata.