Melba

Sügissort. See on õun neile, kes armastavad mahlakaid ja puhtamaitselisi õunu. Ameerika sort eelmise sajandi algusest.

Valmib septembris. Säilib max 2 kuud. Väga maitsev ja ilus sügisõun, 90…100 g. Õun on rohekaskollane, kuni üleni karmiinpunane või lihtsalt katkendlike punaste triipudega. Pildilt on näha kuivõrd erinevad on ladvaõunad ja lehtede varjus kasvanud õunad. Õun on mahlane, vürtsikas, tugeva aroomiga. Selle õuna "kokkupanemisel" ei ole koonerdatud ei suhkrutega ega ka hapetega. Õuna maitse kohta võiks kasutada termineid "karge" ja "puhas". Imalus on sellele õunale täiesti võõras omadus. Üllatuslikult on ka üleni punase ladvaõuna viljaliha täiesti valge, isegi pigem pisukese roheka varjundiga, kore. ´Melba´ sobib ka mahlaks ja kompotiks. ´Melba´ õun on täpselt paraja pehmusega - tüki hammustamiseks ei pea lõualuid kogu jõust kokku suruma. Ja kõige olulisem - tükk murdub lahti oodatust kergemini. Samal ajal pole mingil juhul tegemist ebameeldivalt plötsu õunaga. Teist nii mõnusalt hammustatavat õunasorti ei oska ma nimetada.
Loomulikult on aastati viljade ja marjade maitse erinev. 2020.a. sügisel sain lõpuks aru, miks ´Melba´ sedavõrd kaua on paljundatavate sortide seas püsinud. Sel sügisel oli tema maitse õige pisut mahedam ning tänu sellele nihkus ´Melba´ minu eelistuste nimekirjas esikohale. Senine liider ´Sügisdessert´ pidi taanduma - tema maitse mahenemine ei tulnud asjale kasuks.

Puu on keskmise kasvuga, ümara võraga, hakkab varakult ja rikkalikult kandma. Vastuvõtlik kärntõvele ja puuviljamädanikule. Õunad varisevad väga üksmeelselt. Talvekindel. Kasvukoha suhtes ei ole väga nõudlik. Kannab praktiliselt igal aastal. Tolmu annavad "Liivi kuldrenett", "Pärnu tuviõun".

Ega ´Melba´ õitelgi midagi viga pole - kõlbavad kaeda küll.