Pärnu tuviõun

Sügissort. Arvatavalt juhusliku seemne külvas Pärnu keskkooli prantsuse keele õpetaja Julius Treboux ca 1880.a.. Emapuu hävis 1939/40 a. karmil talvel. Rahvas kutsub seda õuna ka "Trebuu" ning "Lambanina".

Valmib septembris ja säilib detsembrini. Õun on väga ilus, otsast teravnev, läikiv (tundub katsudes rasvane), valkjaskollane. Tugevasti päikest saanud õuntel on märgata õrna roosakat jumet. Õun on keskmise suurusega 80...100 g. Viljaliha on tihe, kollakasvalge, hõrgu maitsega, mahlane. Söömisel on õunte küllaltki sitke koor pisukeseks häirivaks faktoriks. Õunad ei talu vähimatki kloppimist, neid tuleb väga hellasti puult maha võtta ja käidelda. Ladvaõuntele on raske maitselt samaväärset teist sorti kõrvale panna. Lehtede varjus kasvanud õunte maitse on hoopis kesisem.

Õuntest saab väga head mahla (see täielikult ei selitu) ja kompotti (aga pead leppima tumenenud tükkidega). Neid võib ka kuivatada, aga lõigud jäävad vintskeks. Seega on tegemist lauaõunaga, töötlemiseks on paremaid sorte.

Puu on tugeva kasvuga, haigustele ja kahjuritele üsna vastupidav, suhteliselt külmaõrn. Tikub moodustama ebakorrapärast rippuvate okstega võra. Tahab head, tüsedat mullakihti. Ei ütle ära korrapärasest väetamisest. Hakkab varakult kandma ja teeb seda rikkalikult igal aastal.

Parimad tolmuandjad "Liivi sibulõun", "Antoonovka", "Sügisjoonik".

Õhtupäike tuviõunu küpsetamas.