Sõstraroosa

Kui ´Sõstraroosa´ puule lähemale minna, siis hakkab tahtmatult tööle Pavlovi refleks - midagi nii ilusat ja arvatavalt maitsvat nähes valgub suu sülge täis. Ja tõesti - refleks ei peta! Magemagus õun on äärmiselt maitsev. Aga ta on ka ilus. Julgeksin öelda, et Eestis kasvavatest õuntest pole minu silmad nägusamat õuna näinud. Jah, õigus! Paljud uuemad sordid on praktiliselt üleni punased. Õunad punetavad puus, nagu ehted jõulupuul. Vaatamata kõigele, tundub mulle, et niisugused õunad on justkui pisut võltsid, plastmassised. `Sõstraroosa´ ei jäta mingil juhul sellist üleshaibitud muljet.

Valmib septembris ja säilib novembrini, aga vaid siis, kui ta on õigel ajal ära korjatud. Pealegi saab ta enne otsa, kui november kätte jõuab. Sügis- ja suvesortide vahepealne sort. Töötlemiseks ta ei sobi. Õun on kerajas, keskmise suurusega 65...100 g. Viljaliha on tihe, kollakasvalge.

Puu on tugeva kasvuga, haigustele ja kahjuritele väga vastupidav, äärmiselt külmakindel. Soovitatakse kasvatada karmides tingimustes, kus teised sordid vastu ei pea. ´Sõstraroosa´ saagi alguse ja viljakuse kohta on andmed risti vastukäivad. Meie aia noor puu hakkas igatahes väga varakult kandma.

Seemnetest üles kasvatanud tuntud sordiaretaja J.Raeda isa. Parimad tolmuandjad on ´Liivi kuldrenett´, ´Pärnu tuviõun´, ´Sügisjoonik´.

´Sõstraroosa´