Suislepp

Klassikaline suvesort. Pärineb Suislepa mõisa aiast. Saanud alguse arvatavalt juba 18. sajandil. Kui jalutada aias ja maitsta möödaminnes "Suisleppa", seejärel mekkida mõnuga "Krügeri tuviõuna" ja teha maiustamispeatus "Martsipani" puu all, siis vaevalt keegi suudab kohe otsustada, millise puu alla pikemalt pidama jääda - tuleb lihtsalt teha teine maitsmisring ja ega kolmaski kordusring liiast ei ole. Need on lihtsalt kõik maitsvad õunad!

Varane. Saagikas. Saagikus suureneb puu vanemaks saades oluliselt. Õun mahlakas, magushapu, meeldiva aroomiga. Viljaliha mõnikord roosakiuline. Õun keskmise suurusega, 60…90 g. Kollakasvalge, päikeseküllasel aastal roosakaspunaste, pisut laialivalguvate joonte või laikudega. Selle õuna maalimisel on kasutatud vesivärve ja sellekohast tehnikat. Koristatakse septembri alul, säilib ca 1 kuu. Väga heas hoiukohas on võimalik säilitada aastavahetuseni. Õuntest saab väga maitsva mahla, neid on hea kuivatada, aga kompotiks ei tasu teha.

Vajab sügavat soojemat mulda. Õhukesel, nätskel mullal haigestub kergesti seenvähki ja kärntõppe. Viletsal, liivasel mullal on kehva maitsega. Väga talvekindel. Vajab viljastamiseks tolmu "Valgelt klaarõunalt", "Antoonovkalt", "Liivi sibulõunalt" jne.
Esineb arvukalt teisendeid - mõned suislepad on üsna valged, teised jälle pea üleni punased. "Suislepp" on väga ilus ja maitsev õun. Korralike õunte saamiseks tuleb teda hooldada ja pritsida. Arvatakse, et "Suislepp" on eriti tundlik mullastiku omadustele ja sellest sõltub olulisel määral õunte värvus ja maitse. Seda oletust kinnitab ka isiklik kogemus. Leidsin ühest Viljandimaa talust suurepäraselt värvunud viljadega "Suislepa", pookisin seda oma Tallinna aias kasvavale õunapuule. Tulemuseks on tavapärase värviga õunad, üldse mitte pahad, aga kaugeltki mitte "super".

Kuna "Suislepp" on suhteliselt kiirekasvuline puu ja annab korrapärase kujuga võra, siis tuleb hooldamisel teda nii harvendada kui ka kärpida. Tugevamini kärbitakse jõuliseid, püstisema kasvuga oksi. Külgsuunas kasvavaid kärbitakse vähem. Kui aasta juurdekasvud on ca 40...50 cm pikad, siis kärbitakse ära ainult ladvapungad. Kui juurdekasvud on üle 50 cm pikad, tuleb tugevamini kärpida, et parandada hargnemist. Ka alla 20 cm pikkuseid kasve tuleb tugevasti kärpida, et sundida puud tegema järgmisel aastal tugevamaid kasve. Ilmselt tuleks kasvulusti ergutamiseks puud ka tugevamini väetada. Harvendatakse välja vales suunas kasvavad oksad ja sellised, mis võra liialt varjuliseks teevad. Enne harvendama asumist tuleb endale mitu korda habemesse pomiseda: "Päikesekiired annavad õuntele õige meki". Siis ehk ei lähe see lihtne tõde meelest ja lõikamine ei tundu ülemäära karmi tegevusena.

"Suislepp" sulab suus jäägitult ja kiiresti.