Vahur.

Klassikaline sügisõun. Sa vaatad talle otsa - sulle vaatab vastu ´Antonovka´. No lihtsalt ei tekita isu! See pisut lopergune rohekaskollane õun kutsub juba ette esile kerge võdina, mis ikka johtub, kui väga hapu asi hamba alla satub. Võtad ennast kokku, hetk kõhklust ja lööd hambad sisse. Võimatu! Vaatad uuesti õuna - selline roheline nässakas ei saa ju ometi nii hea olla! Haukad suurema suutäie. Mahl kipub mööda lõuga alla voolama. Juba otsas! Võtad uue õuna, suurema, kui eelmise. Naudid. Nüüd on sul juba aega märgata, et õun on seest pisut klaasjas. Adud, et isegi suurte tükkide lahtihammustamine läheb kergesti korda. ´Vahur´ on täpselt paraja konsistentsiga - mitte liiga pehme, et peos plödiks minna ja mitte ülemäära tihe, et viletsamate hammastega ei saa tükki kätte. Vahepeal tõmbad hinge ja imestad, kuidas on trehvanud nii, et hapusus ja magusus on täpselt õiges vahekorras. Võtad kolmanda õuna ja oled rahul, et ilma vähimagi pingutuseta oled oma tervise heaks sellel päeval juba midagi asjalikku korda saatnud.

´Vahuri´ valis A.Siimon 1947.a. ´Antonovka´ vabal tolmlemisel saadud seemnete külvist kasvatatud puude hulgast. Puu on keskmise suurusega. Saagikuselt on ta üks parimatest Eesti sortide seas. Loetakse täiesti talvekindlaks. Puud on väga haiguskindlad.

´Vahur´ hakkab varakult kandma ja teeb seda igal aastal. Õunad on keskmise suurusega (kuni 100...150 g). Väga nappi roosakat puna esineb vaid üksikutel ladvaõuntel. Õige aeg ´Vahuri´ pruukimiseks on oktoobrikuu. Pikemal säilitamisel hakkab tema maitse halvenema. Viljaliha on kollakasvalge, meeldivalt magushapu, väga mahlakas, happeid 0,8%, suhkruid 9,9%, askorbiinhapet 10,7 mg%. Õuna maitseomadused on üsna tugevas sõltuvuses mullastikust, aastast ja hooldusest. Kehval aastal ja olematu hoolduse korral võivad õunad jääda maitsetuks.

Temast saab suurepärast mahla.